|
||||
Nr 19 (865) Neljapäev, 8. mai 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Nii võivad Eestimaa koristuspäeva järel kinnitada ürituse algatanud ja korraldanud inimesed eesotsas Eestimaa Looduse Fondi nõukogu esimehe Rainer Nõlvakuga, aga tagasihoidlikumalt ka meie kõik, kes me laupäeval, töökindad kaasas, kodudest välja talgutele läksime. Ilus ja tulus päev oli. Sai nautida päikest, nurme- ja metsaõhku ning kevadlillede merd. Kes Pandivere kõrgustikul juhtusid olema, võisid kuulda esimese kevadäikese mürinat ja tunda väikest vihmasabinat. Mis aga peamine, tunnetada rõõmu ühistööst ja üksmeelsest seltskonnast. See, et eri värvi kottidesse kogunes kiiresti küll kilet, kõikvõimalikke pakendeid, küll klaasitükke, roostetanud konservikarpe ja värvipurke, lõpmatult palju kasutatud pamperseid, riideräbalaid, jalanõusid, eterniiditükke ja muud prügi, tuli tõesti nagu iseenesest. Heideti nalja, räägiti oma elujuhtumitest, tögati üksteist. Nii nagu on ikka värskes õhus töötavate, suurelt jaolt ühes suunas mõtlevate, mis siis, et erinevas vanuses — lastest kuni vanaemade ning -isadeni — ning erinevate elukogemustega — õpilastest professoriteni — inimeste puhul. Aeg-ajalt sõitis kohale järelhaagisega auto, täis prügikotid visati peale ning saadeti lipujaama, prügi kogumiskoha poole teele. Kui sa juba olid otsustanud Eestimaa puhastamisel kaasa lüüa, siis ei olnudki sul tegutsedes aega arutada, kes tegi ja miks tegi. Fakt on see, et riigi- ja eramaadel oli kaardistatud rohkem kui 9000 tonni prügi ja hinnanguliselt 50 000 vabatahtlikku kogus sellest ühe hooga kokku umbes 6000 tonni, lisaks veel 59 000 rehvi. Loomulikult ei piirdunud asi sellega, sest kindlasti koristasid kohalikud inimesed juba oma tavakohase kevadpuhastuse käigus mitte ainult koduõue, vaid ka ümbrust ja “Teeme ära 2008” mõjul arvatavasti seda põhjalikumalt. Kuid metsa alla teede äärde tekitatud suuremaid prügimägesid nad vaevalt puutusid. Meie aga küürutasime usinalt nende kallal. Sai selgeks, et kuhu varem kord juba oli hakatud prügi tooma, millest andis tunnistust alumise kihi peale tekkinud kerge mullakiht, sinna oli rämpsu üha juurde kantud. Meie seltskond sai mitmest niisugusest omavoliliselt tekitatud prügimäest jagu. Muidugi, aeg on edasi läinud, valdadesse on ühiseid prügikonteinereid toodud ja inimesed on hakanud prügi sorteerima ja näiteks ohtlikke jäätmeid neisse viima. Kui talgulised pärast tööd koos suppi sõid, oli aega arutada, kes siis need prügi metsa alla loopijad on ning miks seda tehakse. Arvati, et üks selline seltskond on tölplased, kellele pakub mõnu pudeleid vastu puid katki loopida, teised aga nn egoratsionalistid, kes kodunt autoga välja sõites ühtlasi prügikotid peale viskavad ja need siis metsa alla sokutavad — nii saad ju prügist tasuta lahti. Kas aga üldse on õige meie käest tasu võtta selle eest, et me poest ostetud kauba ümbert pakendi ära võtnult selle äraandmise eest veel kord raha peame maksma? Enda tekitatud rämpsu eest peaks maksma ju selle tootja ise! Arutleti koguni nii, et kui riik vähendab näiteks tulumaksu, siis igasuguseid muid makseid arvesse võttes, sealhulgas prügi äraviimise eest makstes me tegelikult ei võida. Pigem jäägu see üks protsent meie tulumaksust riigi käsutada, et ta korraldaks üldinimlikult vajalikud teenused, ka prügiveo, meie jaoks tasuta. Nii ei oleks inimesel tarvis kokkuhoiu mõttes oma prügi metsa alla vedada, ta oleks selle korraldatud äraveo juba ette kinni maksnud. Küll võiks meie hooleks jääda prügi sorteerimine. Aga kas maailmas on riiki, kus prügivedu on tasuta, küsis meist keegi. Aga maailm on sellest hoolimata jäätmete sisse uppumas, teadsid targemad. Ning miks ei võiks meie olla esimesed, kes asja teisiti korraldavad, nii et teised võiksid just meilt õppida. Miks me peame nuumama prügifirmasid, kes prügi ümbertöötamisfirmadele müües nagunii teenivad? Muide, “Teeme ära 2008” meeskond tea- tas, et talgupäeval kogutud prügi sorteerimine, käitlemine ja lades- tamine toimub vastavalt prügilatega tehtud varasematele kokkulepetele kuni mai lõpuni. Eesmärk on suunata kuni 80 protsenti korjatud prügist taaskasutusse. Talgulised klõpsutasid prügikottide taustal üksteisest pilte. Tegimegi ära! Kindlasti on ka järgmisel kevadel tarvis loodusesse tulla ning talvel kogunenud prahti koristada. Loodetavasti ei tekitata küll nüüdseks puhastatud metsaalustele uuesti prügimägesid! Kindlasti areneme, mis sest, et aeglaselt. Professor Rein Einasto aga on kutsunud uuel kevadel ühisjõul lammutama kõik seni Eestimaad risustavad vanad tühjalt seisvad suured kolhoosilaudad ja endistes sõjaväeosades veel püsti olevad kivikasarmud. Neist pidavat korralikku killustikku saama. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||