|
||||
Nr 18 (864) Kolmapäev, 30. aprill 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Olin 1970. aasta suvel saanud Rahva Hääle peatoimetajalt käsu sõita Valgevenemaale, Bresti, kus pidin osalema seminaril tollal üpriski populaarsel teemal: noorsoo sõjalis-patriootlik kasvatamine. Bresti ajalooline kindlus polnud kommunistliku jutupeo toimumispaigaks mitte juhuslikult valitud, sest kus olnuks korraldajatel veel sobivam kanda kuulajatele ette deklaratiivsusest nõretavaid punapatriootilisi traktaate kui kangelaskindluses Brestis. Enne Minskist Bresti edasi sõitmist otsisin öömaja ühest võõrastemajast. Hommikul ärkasin vannitoast kostva veeladina peale — üks noorepoolne mees jahutas seal voolavas vees oma õllepudeleid. Pakkus mullegi, aga keeldusin. Seejärel päris mees: “Tõ otkuda?” Vastasin, et Tallinnast. Seepeale vaatas mees mind pika kurjavõitu pilguga ja päris: “Pravda, tšto u vas russkihh ne ljubjat?” Et kas on tõsi, et meil venelasi ei sallita? Püüdsin seletada, et mõni üksik sallimatuseilming võib ju ette tulla, aga üldiselt pole lood selle asjaga põrmugi pahad… Pärastpoole sain aga teha loogilise järelduse, et nähtavasti oli nn suure kodumaa avarustel juba siis üsnagi kindlalt levinud arvamine, et meil siin Eestis elavad isepäised, oma tavadest ja elulaadist jonnakalt kinni hoidvad inimesed, kes ei suvatse vabastajatest lugu pidada ega oska olla alandlikult tänulikud neile kingitud progressi, kirjaoskuse ja kultuuri eest… Kümme aastat hiljem, kui paadunult venemeelne Karl Vaino ja tema käsul ametisse pandud poluvärnikust haridusminister Elsa Gretškina koolides lausvenestamise olid valla päästnud ning sellega Tallinnas viimaks kogunisti eesti kooliõpilaste protestimeeleavalduse esile kutsunud, sain Rahva Hääle toimetuses ülesande tellida artikkel ühelt haridusministeeriumi venelasest ametnikult nn internatsionalistliku kasvatustöö positiivsete kogemuste kohta. Edastasin ettepaneku tollele umbkeelsele ametnikule, aga too tagurlane lausa röögatas mulle telefonitsi, et eestikeelsete koolide õpilased proklameerivat fašismi. Tema väide ajas mul lausa kopsu üle maksa ning ma püüdsin talle selgitada, et ka venekeelsetes koolides pole kõik kaugeltki korras — õpilased varusid seal ju toona metallkette, et minna “kuradeid” peksma. Lisasin, et rahvussuhetes on enamasti tegu dialektiliste vastanditega — natsionalismiilmingud on põhjustatud šovinistlikest nähtustest. Mõni päev hiljem kutsuti mind keskkomiteesse “vaibale” — minu ministeeriumiametnikust oponent oli sinna kaevanud, et Rahva Hääles töötavat ideoloogiliselt arenemata või siis lausa vaenlane Tamme, keda tulevat karistada või, veel parem, ta lausa minema kihutada. Õnneks ei töötanud partei keskkomitees siis enam kaugeltki umblollid inimesed ja ma pääsesin lõpuks vaata et seltsimeheliku märkusega. Missugust rolli minu küsimuse arutamisel aga etendas äsja Moskva kõrge parteikooli lõpetanud ja hiljem Rahva Hääle peatoimetajaks määratud ning sealjuures ennast K. Vaino usina kommunismiehitamisõpilasena näidanud Toomas Leito, ei oska arvata. Kui ma püüdsin ennast keskkomitee ametnike ees mõnevõrragi õigustada või oma ütlusi põhjendada, sisistas Leito mulle vene keeles kuklasse: “Zamoltši!” (“Ole vait!”) … Nüüd, pronksiöö aastapäeva paiku, tõusid need minevikusündmused taas meelde. Ma ei kuulu nende hulka, kes on arvanud või lootnud, et pärast taasiseseisvumist Eestisse jäänud sajad tuhanded venekeelsed inimesed on kõik loobunud kunagist impeeriumi taga igatsemast ning ei nuta enam taga vene keele toonast ainuvalitsevat seisundit. Veelgi enam: olen olnud kogu aja arvamisel, et kuna siin läks korda taasiseseisvumisel vereohvreid vältida (mitte nagu Gruusias või Leedus), siis polnud siinsed venemeelsed ja nende piiritagused taganttorkijad kuni eelmise kevadeni loobunud mõttest Eesti Vabariigi kallal n-ö hammast proovida. Rahulolematuse- või koguni kättemaksutuli hõõgus vastaliste südames ja teadvuses, kuni ta lihtsalt pidi millalgi välja lahvatama. Aga et meie riik jäi endale kindlaks ja valitsus vastas adekvaatsete sammudega, siis tegi pronksiöö koos samba teisaldamisega õhu kindlasti puhtamaks. Aga mõningatest valitsuseliikmetest, eeskätt rahvastikuminister Urve Palost on lubamatult lapsik endale kogu aeg tuhka pähe raputada: et meie integratsioonipoliitika olevat vilets, lausa läbi kukkunud jne. Aga mismoodi me neid venekeelseid inimesi siis lõimime, kui nad seda ise ei soovigi? Ma ei räägigi siin pronksiöö barbaarsetest “sangaritest”, ma viitan näiteks Kanal 2 populaarse saatejuhi Aleksandr Zukermani kurtmistele: ta olevat mitmel korral eesti keele kursustel käinud, aga midagi polevat sealt talle külge jäänud… Teisisõnu: seni, kuni arvatakse, et me peaksime suutma eesti keele õppijatele justkui kulbiga keeleoskuse pähe kallata, senikaua pole tõsist integreerumist eriti loota. Keele õppimiseks peab õppija ise ka soovima veidikenegi vaeva näha. Ja veel arvan, et kaugeltki kõik muukeelsed ei soovigi integreerituks saada. Seda võiksime loota vaid enamikust nende lastest või lastelastest. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||