|
||||
Nr 17 (863) Neljapäev, 24. aprill 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Eesti pere- ja sündimusuuringu korraldajad eesotsas professor Kalev Katusega esitlesid nädal tagasi uut kogumikku, kust saab ülevaate Eesti rahvastiku arengust sünnipõlvkondade 1924–1983 elukäikude põhjal. Materjal käsitleb inimese elu kõiki põhilisi sündmusi — lapsepõlve, vanematekodu ja sealt lahkumist täiskasvanuks sirgumise käigus, kooliteed, pere loomist ja lagunemist, tervist, rasedusi, laste sündi, rände-, haridus- ja töökarjääri, toimetulekut ning paljusid muid valdkondi. Eesti kuulub rahvastikuarengu poolest riikide hulka, mille sündimustase oli juba 20. sajandi kahekümnendateks aastateks madal. Eestis püsis sündimus madal ka II maailmasõja järel. Kalev Katus on kirjutanud, et beebibuumi polnud eestlaste seas ei siis ega ka hiljem, 1980. aastatel. Viimase poole sajandi eesti kohort- ehk põlvkondlik sündimus on demograafide andmetel olnud märkimisväärselt stabiilne, seda pole mõjutanud ei sõjad ega stalinlikud repressioonid. Iseloomulik on olnud vaid see, et eesti rahvastiku sündimus on olnud kogu selle aja vältel madal, jäänud taastetasandist allapoole, laste põlvkonnad on olnud pidevalt veidi väiksemad kui vanemate põlvkonnad. Siit siis tuleneb, et eestlased on koos lätlastega kaks ainukest omariiklust omavat Euroopa rahvast, keda praegu on sõjaeelsega võrreldes vähem. Peamine eestlaste rahvaarvu säilitav tegur Eestis oli rahvastikuteadlaste andmetel Venemaa eestlaste küllaltki massiline tagasiränne sõjajärgsel perioodil kuni 1970. aastateni. Juba aastakümneid ja loomulikult ka edaspidi ei saa eestlased niisuguse reserviga enam arvestada, sest omaaegsest ligikaudu kahesajatuhandelisest Venemaa eestlaskonnast on järel vaid tuhanded. Võib ainult oodata, kas 1970. ja 1980. aastatel sündinud eesti põlvkonnad toovad pöörde seni valitsenud sündimustrendi stabiilsusesse või mitte. See ei sõltu ei paljulapselistest peredest ega noortest, alles moodustuvatest peredest, vaid selliste praegu ühte last omavate perekondade edasisest käitumisest. Kui nad on loobunud teisest lapsest oma elu kahekümnendates aastates, siis võiksid nad selle nii-öelda tasa teha kolmekümneselt. Ainult sellisel juhul säiliks eestlaste põlvkondlik sündimustase. Kui nii ei juhtu, hakkavad eestlaste sündimusnäitajad langema, väidavad demograafid, kelle andmed peaksid olema aluseks, millelt teha riigi arengu jaoks kaugeleulatuvaid poliitilisi otsustusi ja välja töötada erinevaid strateegiaid. Demograafilises käitumises on kindlad seaduspärasused, etapid ja mudelid. Nende abil arvutusi tehes on ÜRO statistikud jõudnud järeldusele, et kui praegused trendid jätkuvad, on Eesti rahvaarv aastaks 2050 mitte rohkem kui 770 000, pigem väiksem. Olen siit-sealt lugenud väiteid, et iivet saavad tõsta vaid nälg, sõda, kehv arstiabi ja madal haridustase. Eestlasi iseloomustas kõrge iive viimati 19. sajandil, kui demograafiline käitumine oli ligilähedaselt samasugune nagu praegu Aafrikas või Aasias, kus sünnib palju lapsi, aga suur on ka surmade arv. Arstiabi paranemisega hakkab surmade arv märkimisväärselt langema, rahvastik pikkamööda vananema, loomulik iive muutub negatiivseks. Iseseisvuse või orjapõlvega ei olevat siin mingit pistmist. Samuti on väidetud, et aluse pöördumatule iibe vähenemisele pani rasestumisvastaste vahendite kasutuselevõtt ja selle kaudu pereplaneerimine. Et selles valdkonnas on “võim” nüüd naiste käes ja iibe suurendamine ei tule nende nõusolekuta kõne alla, peab riik mõtlema, kuidas iibe vähenemise tingimustes toime tulla. Kui rahvastik vananeb, inimesed elavad kauem, aga juurde eriti ei sünni, võib olukord muutuda majanduslikult raskeks, sest töötavad inimesed ei jõua eakaid inimesi enam piisavalt heal tasemel ülal pidada. Ega lihtne pole ka lastega. Hiljuti Sotsiaalministeeriumi korraldatud seminaril “Laste vaesus. Lastevaesus. Kuhu lähed, Eesti?” räägiti küll, et üldiselt on elu Eestis paremaks läinud, oluliselt on paranenud näiteks alla kaheaastaste laste elujärg. Samas näitab statistika, et oleme Euroopa Liidus laste toimetuleku poolest päris lõpus, kuskil 24. kohal. Inimesed, kes oskavad arvutada, väidavad, et kui praegu elab meil umbes 20 % lastest alla vaesuspiiri, siis 20 aasta pärast sama poliitika jätkumise korral on see näitarv juba 30 ja enamgi protsenti. Tõesti, laps on kallis, isegi väga kallis, kui tema eest hästi hoolitseda. Maksta tuleb eelkoolitasu, mis on 500–2000 krooni kuus, huviklubide, mänguasjade, raamatute, teatri- ja kontserdipiletite, kooliekskursioonide, õppekäikude jne eest. Keskmist palka teeniva isa ja ema tulust jääb aga mitme lapse kasvatamisel väheks. Perekond ja lasterikkus peaksid näitama normaalset elujõudu. Kahju, kui käib justkui väljakuulutamata sõda veel sündimata laste vastu ning olulisemaks peetakse uut korterit või maja, uut autot, maailmareise, võetakse nende kättesaamiseks üha suuremaid laene, mille tagasimaksmiseks kulub aastakümneid. Kas see kõik ei toimu sündimata laste arvelt? Kas nii ei minda teed, kus ei läideta uusi eluküünlaid, vaid ei lastagi neil sündida ega süttida? PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||