|
||||
Nr 16 (862) Neljapäev, 17. aprill 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Täna on linnuristipäev. Rahvatarkust mööda peavad nüüd kõik sulelised kohal olema, küllap läinudneljapäevase tuuleristipäeva tuuled neile kerge lennu on andnud. Tuleval nädalal on juba leheristipäev, siis peaks mätas haljas ja lehed puus olema… Nõnda need meie esiisad aega rehkendasid. Meil on teine ajaarvamine, on tudish-piipi päevad mõnes poes ja hullud päevas teises, kolmandas möllab lilla elevant ja neljandas roosa ninasarvik — või kes ta nüüd oligi... Ostuhimuliste massi hommikujooksu vaadates meenuvad aastakümnetetagused hommikud Tallinna kaubamaja ukse taga. Ainult et siis oli stiimul vist teine — kui ikka poed tühja täis olid, siis lihtsalt pidi hädatarvilike asjade hankimiseks vahel lausa trügima ja tormama, pidi ennast murust madalamaks alandama. Nüüd? Majandusanalüütikud kinnitavad, et kuigi möödunud aastate meeletu (?) majanduskasv on aeglustunud, kuigi paari viimase kuuga on töötute arv kasvanud ning tööjõupuuduse kõrval on üha enam põhjust rääkida ka tööpuudusest, ei ole see inimeste eluolu veel sugugi mõjutanud. Mööda linna jooksevad lõhkemiseni täis topitud kollased ja rohelised kilekotid, ostlemine on täies hoos ja ikka veel elatakse teadmises, et “võidab see, kellel on surres rohkem asju”. Meil on kiire. Kiire hankida, kiire kulutada, kiire vana minema visata ja uut muretseda. Nõnda kiire, et tagasi vaadata, metsa minna ja ussisõnu õppida ei olegi mahti, ei tule meeldegi. Jääbki see ristipäevade maailm eilsesse ning meest, kes teadis ussisõnu, pole enam kellelegi tarvis. Aga alles see oli, kui me teist elu elasime, üheskoos Raekoja platsil keeleloitsu kordasime ja Toompealt Gediminase tornini ka ühiseid ussisõnu hõigata oskasime. Äsja sai üks vanalinna majadest mälestustahvli, meenutamaks Rahvarinde sündi. On vaadatud tagasi loomeliitude ühispleenumile, mil kakskümmend aastat tagasi esmakordselt nii häälekalt meie elu nurinähtustest rääkima hakati. Toonased esimeste sammude astujad, vähemasti mõned neist on ekraanil ja raadioeetris mälestusi lehitsenud, arutanud, mis oli, miks oli. Ja kuulates ei saa lahti nukrast tundest, et alati olen mina see õige ja teised astuvad vale sammu. Sotsiaalteadlane Rein Ruutsoo on taasärkamise aega meenutades öelnud väga tõsised sõnad: “Eestil oli muidugi erakordselt õnne juhtidega — isegi vaenlased on läbi hammaste sunnitud tunnistama Savisaare erakordset andekust organisaatorina ja poliitilist osavust, kõnelemata määratust töövõimest… Marju Lauristinil oli samuti poliitika geenides… Nagu tänaseks on laarlased Savisaare poriga üle valanud, nii on aga ka putinlased Jakovlevi ära neednud kui “rahvarinnete isa”, kes pani aluse Liidu lagunemisele.” Analüüsinud Baltimaade rahvarinnete rolli toonases võitluses, peab ta nentima, et kui Lätis ja Leedus on rahvarinnete osa vääriliselt tunnustatud ja hinnatud, siis Eestis on ametlik (aga sellest johtuvalt laiemgi) suhtumine hoopis teine — pigem unustama kui meenutama sundiv. Rein Ruutsoo: “Täna valitseva koalitsioonieliidi maine on nii küsitav, et nad ei saa lubada tõeliselt moraalseid haritlasi enda kõrvale /---/ Aga kõik, mis veel meenutab solidaarsust, on ju teadlikult hävitatud. Margaret Thatcheri järel on Mart Laar meile korrutanud: “Ühiskonda pole olemas,” ja nüüd ongi käes — seda pole.” (Pealinn, 14. aprill). Öeldakse, et kaugemalt paistavad paljud asjad paremini. Ka aja lugu saab ajalooks alles aegade möödudes. Kakskümmend aastat on ühtpidi lühike, teistpidi aga küllalt pikk aeg, et toimunut asjalikult ja objektiivselt analüüsida. Kõige vähem on ühel väiksel rahval vaja arulagedat mammonamaailmas elamist, naabrist ilusama naise (või armukese), suurema auto ja vägevama lossi nimel ponnistamist. Ja isegi siis, kui R. Ruutsoo on asju natuke liiga tumedate prillidega vaadanud, on tõsi see, et “miski on mäda Taani riigis”. Optimistlikud ühiskonnateadlased kinnitavad, et rahva üksmeel ning ühtehoidmine tuleb siis, kui terendab tõsine oht. Kas see, kui ühe rahvuse sisu hakkab laiali pudenema, ei ole piisav, et häirekella lüüa? Ei, ma ei arva, et nüüd peaksime kõik üheskoos stockmannide ukse tagant jooksma hiiemetsa puid embama, kuid kindlasti saab igaüks midagi kas või oma pereringis ära teha, et ka noorem põlvkond tajuks lihtsat tõde: tulevik ei sünni tühjale kohale. Seda on vaja olnu ja olevikuga ühte siduda. Ja ei oota keegi meid kaugel palmisaarel, Läänemere-äärne maalapike on siiski meie ainuke põliskodu. Eesti Vabariigi juubeliaastal sünnib seda meelde tuletada ka siis, kui rahapuudus tõesti lennukaid peoplaane kärpima kipub. Või kas neid vägevaid pingviiniparaade nii väga tarvis ongi? IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||