|
||||
Nr 14 (860) EsmaspƤev, 3. aprill 2006 |
||||
|
Arhiiv |
Viimastel kuudel on järjest sagedamini ja põhjendatumalt nenditud, et Riigikogu maine on rahva (valijate) silmis enneolematult madalale langenud. Et riigikogujad teevad oma ebaõiglaselt kõrge palga (neljakordne keskmine palk pluss suured esindustasud) eest vähe tööd, et ikka ja jälle tuleb ette istungeid, mis kestavad vaid neli või viis minutit, et näiteks 365 päeva aastas, seitse päeva nädalas ning 24 tundi ööpäevas väidetavalt rahvaesindaja sisukat, keerukat ja vajalikku tööd tegev Riigikogu aseesimees on käinud tööajast hoopis tantsutrennis, et kuluhüvitiste saamiseks esitatakse pahatihti kogunisti majoneesiostutšekke, et mõni eriti ülbe rahvaesindaja on inimesi isegi värdjateks nimetanud, et … Olin aastail 1997–1999 ka ise Riigikogu liige ning selgi ajal tuli vahel ette nn suure saali lühiistungeid, kuid alla poolteise või kahe tunni pikkust istungit ma ei mäleta. Aga mõni istung kestis kauemgi kui terve ööpäeva. Pealegi tuli osaleda ka komisjonide töös. Vahel kestsid keskkonnakomisjoni (kuulusin sinna) istungid pikki tunde ning mõistagi tuli nii komisjoni istungiteks kui ka Riigikogu üldistungiteks põhjalikke ettevalmistusi teha. Ning Pensionäride ja Perede Erakonna liikmena oli mul ka pidevalt kohtumisi eeskätt eaka valijaskonnaga. Noil aastail polnud rahvas veel usku Riigikogu teovõimesse kaotanud ning seepärast käisid valijad meelsasti Riigikogu liikmetega kohtumas — arvati-loodeti ju, et kui rahvaesindajale oma muredest teada anda, siis kajastub see miskitpidi ka Riigikogu töös ning seal vastu võetavates seadustes. Ning nii mõnelgi puhul tegelikult kajastuski, sest rahva vajadustega püüti tol ajal Riigikogus ikkagi arvestada. Paraku on meeles üht-teist seesugustki, mis iseloomustas Riigikogu tegevust valitsuskoalitsiooni kummitemplina. Peaasjalikult tuli seda ette riigieelarve vastuvõtmisega seotud istungitel — siis dikteeris KMÜ juhtiverakonna (Koonderakonna) fraktsiooni esimees päevakorrapunktide kaupa, kuidas seaduseelnõu ühe või teise sätte puhul hääletada. Möönan, et riigieelarve vastuvõtmise puhul on see teguviis põhjendatudki. Aga nüüd, kümme aastat hiljem, on seesugune tembeldamine iseäranis sagedaseks muutunud — justkui ei peaks Riigikogust endast enam suurt midagi olenema, sest kõike teab ja otsustab ikka valitsuskoalitsiooni juhtiverakond, õigemini — selle juht. Praeguseks on saanud järjest ilmsemaks, et valijate elulised huvid ning nende kaitsmine ja arvamused riigikogujate käitumise kohta lähevad Riigikogu liikmetele üha vähem korda. Rahvas on järjest söakamalt juhtinud tähelepanu rahvaesindajate liialt suurele töötasule, aga Lauri Vahtre kutsus valijate seda arvamust ülbelt eirama — see tähendavat hoopis Riigikogu allutamist rahva diktaadile… Seesugune seik on ilming sellest, et rahvast justkui elevandiluust torni eraldunud ja rahas kümblev riigikoguja on hakanud ennast lausa pooljumalaks pidama. Mõne riigikoguja (keskerakondlase Jaan Kundla) matslik ülbus on küündinud kogunisti selleni, et ta on mõningaid inimesi värdjateks nimetanud. J. Kundla rahvaesindajale lubamatu käitumine pole seni leidnud vajalikku hukkamõistu ei Riigikogu juhatuselt ega tema oma erakonnalt. Keskerakond on talle vaid moepärast häbi-häbi teinud, teda ei kavatsetagi erakonnast välja heita — siis istuvat mees sõltumatute saadikute pingiritta ning võivat hääletamistel hoopis teisiti käituda, kui Keskerakond eeldaks. Tahaksin küsida: mis erakond see niisugune on, kes võtab oma kaitse alla seesugused ülbikud nagu Kundla? Nüüdseks on olukord läinud juba kogunisti nii kaugele, et Keskerakonna Järvamaa piirkonna juhatus on Kundla toetuseks toetusallkirju koguma asunud. Järelikult arvavad keskerakondlased, et neil polegi jõhkardile midagi ette heita ja nad peavad tema Riigikogu liikmele äärmiselt sobimatut käitumist lausa järgimisväärseks ideaaliks… Nüüd peangi tulema lohutu järelduse juurde: kui minimaalseidki eetikanõudeid väga rängalt rikkunud Riigikogu liige ei leia üldsuse poolt oodatud hukkamõistu isegi mitte oma erakonna juhatuselt, siis pole lootustki, et ta oma valija (rahva, üldsuse) arvamusega kübetki arvestaks või selle vastu üldse huvi tunneks. Teisiti öeldes: seni, kuni Riigikogu liige pole otseselt aruandluskohustuslik oma valija ees ning kuni puudub võimalus teda Riigikogust tagasi kutsuda ning tema asemele sobivam inimene lähetada, seni pole lootagi, et Riigikogu maine märkimisväärselt paraneda saaks. Sest praegu ei sõltu nn rahvaesindaja mitte rahvast, vaid üksnes oma erakonna juhi armust või hirmust. Aga rahvas? Rahvas söögu kas või heinu… ANTS TAMME,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||