|
||||
Nr 13 (859) Neljapäev, 27. märts 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Äsja sai Riigikogu aastaseks. Oma nägu, oma tegu peaks kindlalt paigas olema. Kui aga endalt küsime, mida need 101 daami ja härrat terve aasta Toompeal on teinud, mil viisil Eesti elu edasi viinud, siis — ega asjalikku ja ammendavat vastust anda ei oskagi. Ostutšekkidest ja kallite autode liisimisest altkäemaksude ja tobedate kuningamängudeni on juttu olnud rohkesti, kuid paraku on sel kombel saadud pilt nadilt ühekülgne. On see ehk valitute endi viga, kes oma töid ja tegemisi piisavalt nähtavaks ei oska teha? Küllap jah. Ehk on end majoneesiostmisega naerualuseks teinud parlamendiliige vägagi tubli tööinimene, omal kohal täiesti asendamatu? Ei tea. Ehk on agar kõneleja lootusetu luusur, kelle suurimaks vaevaks on suure palga võtmine? Ei tea. Kuidas saaksimegi meie, valijad, teada, mida Toompea tubades tehakse, kui tegijad ise sellest sisulist juttu ei tee? Roheline Maret Merisaar on Postimehes kirjutanud: “Materjalide kogus, mis Riigikogu liikmel tuleb läbi töötada, on märkimisväärselt suur ning teemad seinast seina. Tõele ei vasta rahva seas levinud ettekujutus rahvaesindajatest, kes Toompeal igavlevad.” Tema arvab, et avalikkuse teavitamisel võiks abiks olla nn töövarju projekt, kus ajakirjanikud saaksid veeta terve tööpäeva mõne Riigikogu liikme kõrval. Jaak Salumets on samas väljendanud seisukohta, et Riigikogu on valitud, põhiseadusega on kõik paigas, raha ei ole veel kedagi tööle sundinud, töö ja tulemus tehakse südamega. (Ei tea, miks minule tuli tunne, et sellele lisaks vaid “Rahvas, näri muru!”.) Küllap ei ole põhjust imestada, et riigikogulaste arutu palgatõus oli vaid viimne tilk ääreni täis karikas. Ei ole põhjust imestada siis sellegi üle, et telesaatest tuli välja, et Riigikogu tööga on rahul vaid 5 % helistanuist. Ja otse loomulikult tekib küsimus, kuivõrd need 95 %, need rahulolematud,teavadki, mis Toompeal tehtud, mis tegemata on jäetud. Töövarjuks me ju ikkagi ei lähe ning kohtumised valijatega on vaid kaunis legend, ei enamat. Seda kummastavam oli lugeda Kesknädala toimetaja Urmi Reinde kirjutist “Nauding nõidade põletamisest” (19. märts). Ajendanud on selle valijate “jultumus” parlamendi liikmete palga suhtes sõna võtta. “Kust on meil tekkinud mõte, et käin valimas ära (või ei käi üldse) ja unustan riigi aastateks? Et palgaline poliitik ajab korda kõik meie asjad (ja minu asjad eriti)? [ - - - ] On hirmutav vaadata, kuidas hästiharitud ja infotehnoloogiast läbiimbunud inimesed haakuvad iseenesest üsna ratsionaalses parlamendipalga küsimuses nõidade põletamisele üleskutsujatega [ - - - ] Tahaks kuulda, miks tuhanded allakirjutanud ja raadio-sisistajad sama innukalt ei võitle omaenda palga ja pensioni, parema töökoha, parema elamise, parema hariduse eest?” Vähemasti nõutuks teeb selline suhtumine. Võiks ju meenutada eakate korjatud ja Riigikogule üle antud kümneid tuhandeid allkirju, millega nimelt pensionitõusu eest võideldi, pikette, millega protesteeriti telefoni kuumaksu kehtestamise vastu, praegust rahulolematust töölepingu seadusega, tudengite nõudmisi jne. Kesknädal oli siis vist puu otsas? Tuli alla ja avastas, et rahvas ei olegi hall ja tahtetu mass. Arutelu rahvasaadikute palkade üle asetatuna Eesti palgamaastikule on endastmõistetav. Üha kasvavad hinnad tühjendavad jõhkralt tavalise tööinimese rahakotigi, rääkimata pensionäri kõhnukesest tengelpungast. Muidugi ei pea Riigikogu liikmeid sõimama, neid ahneteks, laiskadeks, lollideks ja valelikeks tituleerima, kuid nende palgavalem ja sellest sündiv rahahunnik on tekitanud mõistetava rahulolematuse ning kuhjaga küsimusi. Muide, sellegi küsimuse, miks ja kuidas on võimatu vastu võtta sellist seaduseparandust, mis omaenese palka korrigeeriks. Ei ole midagi parata, tavaline inimene tunnetab, et maa on lõhenenud, ühel pool seisab tema, teisel pool see, kes tema esindaja peaks olema. Ühist keelt ja ühiseid teemasid ei olegi. Pahane Urmi Reinde seda ilmsesti ei taju: “Vähemasti mina olen veendunud, et tegin õige valiku. Kolleegide avameelsushetkil olen samuti tähele pannud rahulolu “oma saadikuga”. Ka seltskondlikel koosviibimistel ei tunnista suurt keegi, et on demokraatlikus valikus mööda pannud.” Huvitav, huvitav! Kuis me ikka nõnda julgesti demokraatlikest valikuist räägime!? Kui uskuda ajaloolast Jaak Valget (PM-AK, 22. märts), siis “on Riigikogus praegu vaid 61 isikut, kes oleksid 101 hulka pääsenud ringkonnast saadud suurema häälte osakaalu alusel. Ehk teisisõnu — üle kolmandiku parlamendi koosseisust võivad tunda end pigem vastutavana erakonna kontori, mitte valijate ees”. Veel küsib Urmi Reinde irooniliselt: “Mida teie lootsite? Et heliseb kell või kõlab koputus ja teie ukse taga seisab säravi silmi Poliitik, käes kandik koos kõigi teie täidetud soovidega: palun, kallis valija!?” Kui õelusele samaga vastata, siis — seda on juba nähtud. Paraku küll oli enne valimisi mu uksel helistajaks tõepoolest keskerakondlane K. K., käes kimp lubadusi: “Palun, kallis valija, soovi vaid ja mina täidan!” Muide, on ju päris loomulik, et valitu mu soovid täidab, olen valinud teatavasti erakonna, kelle programm minu soovidega kokku kõlksus. Mis aga puutub sellesse, et ma nüüd mingite asjadega rahul ei ole, allkirju annan, raadios, TV-s ja internetis oma seisukohti avaldan, siis — see on demokraatliku elukorralduse puhul loomulik. Me ei ela enam totalitaarses ühiskonnas, sellises, kus peab suu pidama ja edasi teenima. Kõik “vastalised aktsioonid”, olgu allkirjade kogumine mis tahes küsimuses, blogimine või lihtsalt nurisemine, ju seda näitavadki, et inimestes on miski muutunud, enam pelglikult suud ei peeta. Ja see on hea. Urmi Reinde noomimisloo kõrval on Kesknädalas Keskerakonna üleskutse anda allkiri, nõudmaks toiduhindade alandamist. Ega see nali ole? Või on Kesknädala (U. R.) arvates selliseid teemasid, mida me puutuda tohime, ja teisi, mida mitte ei tohi? IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||