|
||||
Nr 13 (859) Neljapäev, 27. märts 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Videvik on sõltumatu ja erapooletu nädalaleht, mis ilmub 31. märtsist 1990. aastal, seega saab ta neil päevil täiskasvanuks. Pikemat aega asus toimetus koos pensionäride organisatsioonidega Tallinnas Estonia puiesteel väikeses õuemajas, kuid 2001. aasta sügisel müüs sotsiaalministeerium poole võileiva hinna eest selle maja maha. Õnneks andis Tallinna linnavalitsus väljatõstetutele mõõduka tasu eest kasutada ruumid Paldiski maanteel vanas puumajas. Suur osa lehe väljaandmise ja majandamise tööst toimub vabatahtlike jõul ja nõul. Kajastatakse peamiselt sotsiaalprobleeme, kultuurisündmusi, poliitikat, kusjuures kedagi ei hellitata, kriitikanooled võivad põhjendatud vajadusel tabada keda tahes, tabuteemasid pole. Lugejat püütakse aidata juriidilistes küsimustes, jagatakse meditsiini-, aiandus- ja kodundusalaseid soovitusi, antakse hingetuge neile, kel raske. Pole siis ime, et lehe lugejateks on ühelt poolt poliitikud ja sotsiaaltöötajad, teisalt need, kes on jäänud säravast elust kõrvale. Videvik austab neid kõiki, püüab probleemsete teemade puhul anda sõna kõigile osapooltele. Videvik on abimeheks, sõnumitoojaks, vajaduse korral liiglubaduste ja muu petukauba paljastajaks, elupeegliks. Muidugi võib väita, et absoluutne tõde on ajakirjandusele võõras, sest peegel on alati mõnevõrra vasakule-paremale-üles-alla kallutatud. Selline kallutatus on Videviku puhul olnud mõnikord taotluslik, et näidata varjujäävaid inimesi ja nende probleeme. Kui paljud leheomanikud, eelkõige välismaalased peavad tähtsaks vaid tarbijate vajadustega manipuleerimist ja selle kaudu oma kukru täitmist, siis Videvik kui täiesti eesti ajaleht jätkab traditsioonilises vaimus. Mittetulundusühinguna tegutsev Videviku toimetus kannab nädalalehte välja andes küllalt rasket finantskoormat — igal kuul tuleb lehe trükkimise ja levitamise eest maksta rohkem kui sada tuhat krooni. Tulu nähakse vaid selles, kui saadakse elu edasi viia. Pakutakse juriidilist ja tervisealast nõuannet, koostatakse artikleid sarjas “Arvuti eaka inimese abilisena” jne. Kui ajakirjandus on üldiselt omandamas kollakaid toone, siis Videvik on sellest hoidunud, püüdes olukordi objektiivselt kirjel- dada, Eesti elu uurida ja analüüsida ning on seetõttu oma lugejaskonna silmis usaldusväärne. Kui poleks Videviku-taolisi kriitilisi, mõneti võimuga opositsioonis olevaid lehti, peaksime tõdema, et elame autoritaarses, totalitaarses ühiskonnas. Videvik kuulub kindlasti niinimetatud neljanda võimu ridadesse, ta on üks demokraatia tagatisi. Kui küllalt suur osa Eestis välja antavast ajakirjandusest kipub kolletama ja lugejatele võib minna raskeks vahetegemine, kes kelle häält kannab, siis Videvik on kindlasti omanäoline, kindlapiiriline, täpselt määratletud potentsiaalse auditooriumiga, kellest suur osa tõesti peabki Videvikku oma ajaleheks. Alustati nõukogude ajal, kuid avalikustamine ehk perestroika oli juba käimas. 1990. aastate alguses hakkas uusi ajalehti-ajakirju ilmuma mitte ühe- ega kümne-, vaid sadade kaupa. Paljud neist läksid pärast A ütlemist hingusele, sest oleks tulnud ju öelda ka B ja C jne, kuid puudu jäi oskustest, teadmistest, paberist, tahtest. Videviku toimetusse oli aga koondunud mõttekaaslaste-eakaaslaste, tugevate praktikute seltskond, kes suutis rasked ajad üle elada ning, nagu nüüd öeldakse, oma niši leida. 1990. aastate lõpu poole kujunes Eestis välja enam-vähem korralik ajakirjanduslik tööjaotus ja ajakirjandusturg. Kõigi uuendustega Videvik kaasa ei läinud, vaid jäi konservatiivseks, stabiilseks, mõistlikuks, eakate, puuetega inimeste, lastega perede ja teiste turumajanduse tõmbetuultele jalgu jäänute eestseisjaks. Kui paljud ajakirjanikud võtsid tsensuuri kaotamist kui õigust kirjutada, mida ja kuidas vaid soovisid, siis videviklased on näinud sõnavabaduses kohustust seista oma lugejaskonna huvide eest. Mõnigi kord tuldi koos rahvaga tänavale — tuletagem meelde piketti Eesti Telefoni kontori ees või 2004. aasta aprillis Toompea lossi ees korraldatud tuhandete pensionäride meeleavaldust, kus nõuti pensionide indekseerimise korrastamist. 13. detsembril 2006 puuetega inimeste meeleavaldusel Toompeal tuletati Riigikogule ja valitsusele meelde, et lubadused kõiki inimesi, sealhulgas puuetega inimesi võrdselt kohelda on jäänud paberile. Seepärast peaks sotsiaalministeerium lisaks soolise võrdõiguslikkuse edendamisele seisma rohkem ka puuetega ja eakate inimeste väärkohtlemise vastu ja nende võrdse kohtlemise eest. Videvik astub juba täismehe rahuliku sammuga. Suur osa Videviku pinnast on kaetud arvamuslugudega, probleem- ja elulugudega, ülevaadetega poliitikast. Palju on juttu rahvakultuurist, peibutavatest pealinnatuledest väljaspool käivast igapäevaelust. Videvik pole värvikirev, ometi võib lugeja oma silme ette manada ajalehe külgedel esitletavate inimeste pika ja värvika elutee. See on tegelikkus ise. Videvik on hea ajaleht headest inimestest ja headele inimestele. Tegijatele pikka iga, lugejatele head lugemist! PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||