|
||||
Nr 12 (858) Neljapäev, 20. märts 2008 |
||||
Arhiiv |
Märtsi lõpp on tähtsaid päevi täis. Tänast hommikukohvi joome juba kevadel. Möödas ta on, see näotu ja tuim talv. Küttearveid vaadates võib seesugusest ju rõõmugi tunda, ent ikkagi jäi tühi tunne. Midagi on nagu vajaka — ülestõusmispühad, lihavõtted, kevadpühad on alati tähendanud ka uue algust. Tulevad päikesepäevad, künkanõlv hakkab rohetama, lõokene lõõrib ja sinilill teeb silmad lahti. Tänavu ei ole talv mururohelist ära söönudki, metsa all on ammu siniseid õiekesi ja rändlindegi kuulukse kodumail nähtud olevat. Kevade ootamise, kevadega kohtumise rõõmust oleme ilma jäänud. Öeldakse, et igas halvas on midagi head. Kummaliselt see ju kõlab, aga ehk ongi nõnda. Selle asemel, et kevadjoovastuses ringi tormata, võib inimene nüüd rahulikult ja süvenenult elu ja maailma asju analüüsida ning võimalust mööda muutmagi asuda. Võib kõlada naljakalt, kuid see ei ole nali. “Ei ole inimest, ei ole probleemi,” tavatsetakse öelda. Mis pensionäridesse puutub, siis on nii inimesed kui ka probleemid, ent vahel jääb tunne, et ei meid nähta ega kuulda. Miks mulle nõnda tundub? Kas juhtusite Eesti Vabariigi aastapäeval presidendipaari vastuvõtul külaliste hulgas ka pensionäride organisatsioonide esindajaid märkama? Mina küll ei näinud. Muidugi on iga võõrustaja enda asi, keda peole kutsub, keda ei kutsu. Aga kui ühest rahvast on peaaegu kolmandik oma elutöö teinud inimesed, need inimesed, tänu kellele me 90-aastasest riigist üldse rääkida võime, siis oleksid nende esindajad vist ikka väärinud seda au olla suurele peole kutsutud. Või mine sa tea… Isegi meie kõige väiksema maakonna, Hiiumaa maavanema vastuvõtule ei mahtunud pensionäride organisatsiooni juhid mitte, kuigi hiidlastest on kõva kolmandik just seda (alamat?) sorti inimesed. On seegi erand? Tahaks ju loota, kuid ega ei usu küll. Pensionäride seisus tuleb VIP-idele meelde siis, kui neist kasu on, olgu see kasu kas või jutumärkides. Kirglikult vaieldakse riigikogulaste palga suuruse üle, mõõdetakse, kui palju tunde (minuteid) ükski kooskäimine on kestnud, mitu tuhat krooni minut maksab. Paralleele tavainimeste töö ja selle tasustamisega on asjaosalised ise vältinud. Tõsi küll, tubli keskerakondlane Heimar Lenk on öelnud, et paljuvõitu makstakse jah, et Eesti Energia juht teenivat päevas 6300 krooni, väikseim ja suurim palk erinevat 40 korda ning töövõimetuspension on vaid 1573 krooni kuus. Olukord on tõepoolest äärmiselt ebaõiglane ja nõuab muutmist. Kiiduavaldustega tervitas Riigikogu Lauri Vahtre (IRL) sõnu, et ollakse küll rahvaesindajad, kuid rahva nimel neile ultimaatumeid esitada ei tohi. “Kas peame kah nõndanimetatud rahva häält kuulama? Kindlasti mitte. Lihtrahvas on valesti valinud… Aga me ei tohi alluda väljapressimisele.” Taavi Rõivas (Reformierakond) aga nendib, et “üldfilosoofiliselt võib kõiki muudatusi arutada, aga seni pole midagi geniaalset pakutud… Ma pakun ühe lahenduse — lepime kokku, et riigikogu liikme palgatõusu protsent ei tohi olla suurem kui vanaduspensioni tõusuprotsent. Mul on hea meel, et 1. aprillist tõusevad pensionid 22 protsenti, mis on rohkem kui samal päeval tõusev riigikogu liikme jt ametimeeste 20 protsenti” (PM, 11. märts). Iidammusel ajal oli käibel seesugune mõiste nagu kutsikakünism. Head ja õilsad kultuurikandjad hiljem noomisid tolle mõiste pruukijaid, et noort tormakat inimest küünilise kutsikaga võrrelda olevat liig mis liig. Ega ma võrdlegi! Aga 20 % umbes 4000 kroonist on midagi muud kui sama protsent 15 korda suuremast summast. Noh, mäletate ju veel seda ööbikukeele pasteedi retsepti — üks ööbikukeel ja üks hobune… Miks ma sellest räägin? Valimised on alles aastate taga, selleks ajaks on palju kive Pakri pangast merre sadanud, küllap selleks ajaks oskavad erakonnad mesikeelse jutuga valijad taas ümber sõrme keerata ning Toompeale istutada just need, keda vaja. Ent valijad oleme ju meie. Äsja ametist lahkunud õiguskantsler Allar Jõks toonitas, et Eesti elu paraneb siis, kui poliitikas hakkab osalema igaüks. Just see ja ainult see meie kõigi võimalus ongi! Pensionäride ühingutesse kuulub praegu umbes kümme protsenti eakatest. Ainult! Ja otse loomulikult on need enamasti toimekad daamid, kes laulavad, tantsivad, koovad, heegeldavad. Meespere on rohkem koduseinte vahele jäänud. Paraku on tavaliselt just nemad poliitikatundlikumad. Seepärast tahaksingi nüüd, kena kevade hakul, hõigata: “Mehed! Kus te olete, tulge välja!” Ega keegi meie eest kraave puhastama ja teed sillutama ei tule, aga tegemist see töö tahab, muidu jääbki meie riigivanker rummuni mudasse kinni. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||