|
||||
Nr 10 (856) Neljapäev, 6. märts 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Väikesel eesti rahval on oma naabrist, Peipsist idas laiuvast impeeriumist ning selle igavestest huvidest juba aastasadade pikkused kogemused olemas. Kui I maailmasõjaga kaasnenud revolutsioonikeerised impeeriumi lagundama hakkasid, ei nõustunud ükski Ajutise Valitsuse tegelastest ega selles valitsusetaolises moodustises esindatud erakondade juhtidest pelga mõttegagi sellest, et Eesti võiks impeeriumist lahku lüüa ja täiesti iseseisvuda. Ning bolševistliku partei juhtimisel alustati kogunisti sõda ennast 1918. aastal iseseisvaks kuulutanud Eesti Vabariigi vastu. Ning selle vägagi ohvriterohke sõja lõpptulemus polnud ju paraku mitte ette teada, kuigi sõja lõppedes oli Eesti Vabariik sõjaliselt tugevam kui iial varem või hiljem… Kuid iseseisva Eesti puhul ei ole erandlik või harukordne mitte tema pisike rahvaarv ega kaugeltki mitte territoorium, mis suudaks mahutada ja ära toita kas või kümme miljonit inimest, vaid meie iseseisvuse on teinud ajalooliselt erandlikuks asend pideva laienemishuviga Vene impeeriumi külje all. Pole tarvidust rõhutadagi, et meie idanaabrid on oma vallutamispoliitikat alati maskeerinud messiaanlike põhjendustega — alates kinnitustest, et nad vabastanud meid fašismist, toonud meile kirjaoskuse ja kultuuri... Esimene Eesti Vabariigi iseseisvusaeg vältas vaid paarkümmend aastat, ning me ei saa iial teada, kas meil oleks korda läinud 1939. ja 1940. aasta sündmusi teistsuguse Eesti Vabariigi valitsuse ja presidendi puhul vältida või mitte. Mõistagi leidus Moskvast ja Nõukogude Liidu saatkonnast Pikast tänavast lavastatud juunirevolutsiooniga kaasa läinud nn juunikommunistide hulgas palju neid (nagu Hendrik Allik), kes lootsid tulevikus Eestile ees ootavast kommunistlikust terrorist sootuks paremat tulevikku. Et leevenevat sotsiaalsed vastuolud, et haridus muutub kättesaadavamaks, et arstiabi jõuab nendeni, kes seda vajaksid jne. Tundsin isegi üht kaasajooksikut, 1940. aastal autobaasi direktoriks pandud meest, kes juba pensionil olles mulle põhjendas okupantide režiimiga koostööle asumist sellega, et tema arvates olevat Eesti liiga väike riik selleks, et edukalt iseseisva riigina toimida. Korruptsiooni, onupojapoliitikat ja riigivargust olnud liiga palju… Aga kas siis Venemaal korruptsiooni (praegu) polegi? On küll, ja kuidas veel! … Teatavasti saavutas pühapäeval Vene Föderatsioonis toimunud presidendivalimistel ettearvatult võidu 42-aastane Dmitri Medvedev. Mitu teravmeelset poliitikavaatlejat on 2. märtsil peetud valimisi nimetanud mõttetuiks selles mõttes, et sisuliselt toimus presidendi valimine juba läinud aasta detsembris, kui senine president, kauaaegse KGB-staažiga Vladimir Putin tegi teatavaks oma eelistuse — Dmitri Medvedevi. Pühapäevased valimised olid tarvilikud lihtsalt selleks, et asi juriidiliselt vormistada ning püüda jätta muljet demokraatiast Venemaal. Sisuldasa on tegu ju ainuvalitseja järeltulija nime teadaandmisega, ei muud. Pigem on tegemist moderniseeritud tsaaritrooni ja -võimu edasiandmisega oma eelnevalt äravalitud lootustandvale lemmikule, kellelt oodatakse eelkõige suure Vene asja jätkuvat suurendamist kogu maailma mastaabis (tõsi küll, rahvusvahelise õiguse põhialustest lähtudes, nagu nentis Medvedev kohe pärast esialgsete valimistulemuste selgumist). Et Vene impeeriumi tugevdamine on uue presidendi esmaeesmärke, näitab ju vägagi kõnekalt ka tema hiljutine kiirvisiit Belgradi ja tema Kosovo iseseisvumise vastased lausungid, mis kujutavad endast sisuliselt ju vägagi sõjakaid ähvardusi. Ning sügaval Venemaa rüpes oma etnilist isepära iga aastaga järjest enam kaotavad soome-ugri hõimud (marid, komid, mordvalased, karjalastest ja vepslastest ning setudest kõnelemata) saavad venestudes oma sõltumatusest vaid und näha, kui sedagi… Esmaspäevases “Päevalehes” kirjutab-unistab Jaak Allik pealkirja all “Õnnitlen, Venemaa!”, et Dmitri Medvedevi presidendiks valimisega on Venemaal tehtud parim valik teel demokraatliku tuleviku poole ja et nendel Eesti liidritel, kes sooviksid suhete parandamist Venemaaga, oleks J. Alliku arvates parim aeg oma head tahet näidata. Nõustudes Allikuga selles mõttes, et D. Medvedev on moskoviitide parim valik, ei jaga ma tema vaimustust ega lootusi impeeriumi demokratiseerumise asjus (kuigi sooviksin sedasama). Pigem pean taas osundama head kolleegi, ungarlasest ajakirjanikku Laszlo Lengyeli, kes oma aastakümnete pikkuse Moskvas töötamise kogemuse on võtnud kokku nukrasse tõdemusse: seni on kõik katsed reformida Vene impeeriumi (alates Peeter I-st) lõppenud salapolitsei ja keskvõimu taastugevnemisega, mitte demokraatlikule arenguteele jõudmisega. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||