|
||||
Nr 9 (855) Neljapäev, 28. veebruar 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Kui mõelda läbi Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamine, siis mida võiks traditsioonina kaasa võtta juubelile 2018. aastal? Kindlasti presidendi kohtumise kolme Vabadussõjast osa võtnud kooli õpilaste ja õpetajatega. President ütles Tallinna Reaalkoolis, et Eesti riik on meie kõigi, ilmselt aga eriti noorte meelest juba väga argine, harjumuspärane ja omane. Seetõttu me vist eriti tihti ei mõtlegi, mis oleks, kui Eesti poleks riigina kunagi sündinud. Ometi on ilmne, et mitme 20. sajandi esimesel poolel Nõukogude Liidu territooriumile jäänud sugulasrahva saatus lubab meil üsna suure tõenäosusega oletada, et Eesti Vabariigita ei oleks täna ei eesti rahvast, eesti keelt ega ka kultuuri. “Mõelgem täna, et teie eakaaslased, teie koolivennad panid aluse meie riigile, kui läksid selle eest vabatahtlikena sõtta,” ütles president. “Teie olete põlvkond, kes on sündinud, kasvanud ja õppinud vabas Eestis. Ja seetõttu olete just teie see järgmine kõige õnnelikum põlvkond, meie rahva uus tugevusvaru, kes kujundab lähema poole sajandi jooksul meie riigi ja rahva näo.” Iseseisvuspäeva eel andis president teenetemärgid eestimaalastele ja Eesti sõpradele, kelle kutsetöö ning pühendumus on aidanud edendada Eesti Vabariiki. Teenetemärkide kavaleride hulgas on ajaloolasi, kirjanikke, teadlasi, kultuuri- ja spordiedendajaid, ajakirjanikke, riigiametnikke, kohaliku elu edasikandjaid, samuti neid, tänu kellele on Eesti julgeolek kaitstud — välismissioonidel teeninud kaitseväelasi ja sisemaist turvalisust hoidvaid politseinikke. Traditsioon “Eesti tänab” võiks jätkuda. Ka selliseid iseseisvusmanifesti meenutavaid monumente, nagu avati Pärnus 23. veebruaril, võiks avada veel kümnegi aasta pärast. On ju selles dokumendis loetletud põhimõtted kodanike võrdsusest, rahvuslike vähemuste õigustest, kodanikuvabadustest, julgeoleku kaitsest sellised, mis peaksid olema kivvi raiutuna silme ees ning kutsuksid demokraatia eest hoolt kandma kaugemaski tulevikus. “Vaadates maailma lähemal ja kaugemal, näeme, et mitte kõik rahvad ei saa demokraatiast rõõmu tunda. Me näe- me demokraatia hülgamist ja teame, mis siis edasi juhtub. See on kurb ja ohtlik pilt,” ütles president monumendi avamisel. Kaitseväe paraad, mille võtab vastu vabariigi president, peab loomulikult jääma. Võib arvata, et vabariigi 100. aastapäeval on see veelgi uhkem kui seekord Pärnus, kuigi tänavune paraad oli seni korraldatuist suurim. Kaitseväe juhataja kindralleitnant Ants Laaneots tuletas oma kõnes meelde, et Eesti kaotas II maailmasõjas langenute, pagulaste ja küüditatutena enam kui 180 tuhat inimest ehk ligi viiendiku oma rahvast. Oma iseseisvuse eest viis aastat mehiselt võidelnud ja iseseisvuse säilitanud Soome rahva kaotused olid väiksemad kui vastupanuta käed üles tõstnud Eestil. Soome on tänapäeval arenenud, autoriteetne ja tunnustatud, kõrge elatustasemega demokraatlik riik. Laaneotsa sõnul võib selle põhjal mõista demokraatia hädavajalikkust keerulistel aegadel, sest 1930. aastate lõpul demokraatia puudumine saigi Eesti riigile saatuslikuks. Mida veel võiks tänasest päevast 100. aastapäeva tähistamisele kaasa võtta? Ilmselt mõndagi kultuurist, näiteks sellise regilaulu loomise ja ühise ettekandmise, nagu toimus Rakvere Kolmainu kirikus. See oli esimene kord maailmas, mil riigi kodanikud kirjutasid ühiselt oma kodumaa sünnipäevaks laulu. Idee autor on ajakirjanik Rein Sikk, ettevõtmise patrooniks kutsuti Ingrid Rüütel. Loomulikult ei tohi ära jääda pidulik kontsert ning vabariigi presidendi vastuvõtt. 1938–1940 kujutas presidendi vastuvõtt endast õhtusööki mõnele külalisele Kadrioru lossis. Suurem, nii-öelda Soome stiilis vastuvõtt iseloomustab praegust perioodi. Seekordse, Rahvusooperis toimunud vastuvõtu kontserdi üks peaesineja oli Soome akordionist Kimmo Pohjonen, kes esines koos Tallinna Filharmoonia Kammerkooriga, Tallinna Kammerorkestri ja solistidega. Dirigendina astus kontserdil üles Tõnu Kaljuste, lavastajana Peeter Jalakas, videoinstallatsioonide autor oli soomlane Ville Hyvönen. Eks selline koostöö soomlastega jääb kindlasti püsima ja jätkub ka siis, kui Eesti riik saab 100-aastaseks. Ka president võttis oma kõnes suuna suurele juubelile. Ta kinnitas, et oleme täna paremal järjel kui varem, elame kauem kui varem, meil on tööd, meil on leib laual, alus tulevikule on kindlam kui kunagi varem. Meil sünnib rohkem lapsi kui Euroopas keskmiselt ja see annab lootust, aga mitte enamat, sest ligi pooltel üle 35-aastastest lasteta naistest on jäänud pere loomata. Põhjus — seitsme aastaga oleme kaotanud ligi neli ja pool tuhat noort meest. Kui suudaksime järgmise kümne aastaga kahandada üldjuhul ärahoitavaid surmajuhtumeid, saaks Eesti president 2018. aastal uhkusega rääkida eestlaste arvu kasvust. Järgmisel kümnendil kerkib mitmeid tõsiseid küsimusi: kas jätkub energiat, tööjõudu, kas suudame parandada elukeskkonda? Õige on teha tõsist tööd. Vaata ja sa näed, et sinu töö on tähtis ja seda tunnustatakse. Kõik, mida sa täna teed, annab kümne aasta pärast parema Eesti. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||