|
||||
Nr 8 (854) Neljapäev, 21. veebruar 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Mida pikem elu on elatud, mida rikkam ja raskem kogemustekoorem on kanda, seda enam muutuvad suhtumisedki. See, mis lapsepõlves oli nii põnev ja oodatud, sünnipäev näiteks, on äkki midagi üpris pisikest ja mõttetut. Või vastupidi — väikesed asjad kasvavad iga aastaga suuremaks ja tähtsamaks. 90. sünnipäev on väga suur ja väga ilus tähtpäev, ei ole igale inimesele antud selleni jõuda, ei igale riigilegi mitte. Eesti riik on nüüd oma suure sünnipäeva künnisel. Kas elutargana, küpsena, nagu selles eas olema peaks? Või on vahepealsed aastad tegeliku vanuse, selle nonaginta hoopis väiksemaks kustutanud? On ehk Eesti praegu alles keskea künnisel, nii 30–40 aasta vahel, selles eas, mil eluasjad hakkavad nagu selgeks saama, ilmet hakkab võtma see, mis on ja mis olema peaks? Ei tea. Vahel tundub, et teismelise tunglemised ja tormlemisedki alles läbi põdemata, et iga samm viib uuele, et kõik on alles erutav ja põnev, uurimist ning omal nahal äraproovimist väärt. Ja et näppude pihta saamine, oma nina kõrvetamine kuulub asja juurde. Ah et vahel on uus hästi unustatud vana… Aga kes seda vana mäletab? Kas seda oligi? Mälu Instituut on loodud. Et ta aitaks pilti kujundada, meenutada ja mäletada. Aga eks meie kõik koos oleme ju samuti olemas, oma mäluga, oma teadmistega, enda loodud pildiga. Minu esimesi mälestusi on pärit kitsukesest säärvandiga toast Veerenni tänavas. Mängin imevalgete siledate ja libedate puudega. Meie — isa, ema ja mina — oleme pärast pikka otsimist saanud kaasüüriliseks tädi Klaamase juurde. Väikese lapsega noort peret ju keegi võtta ei taha. Tädi Klaamas on eluaeg Lutheri vabrikus töötanud, nüüd on ta pensionil — tema pensioniks, aastatepikkuse töö tasuks vabrik talle noid valgeid libedaid jupikesi annabki. Palgast ei ole Klaamase-tädi mustadeks päevadeks midagi kõrvale pannud. Leivaraha pärast istub ta õhtuti küünlavalgel sauna kõrval putkas, müüb lehti, seepi ja muud pudi-padi. Pension on ette nähtud üksnes riigiteenistujatele. On Eesti Vabariigi, tolle esimese riigi 17.–18. eluaasta. Teine pilt on aastat kümme hilisemast. Mu kodukülas karjamaa servas on osmik, katus lausa vastu maad, aknaruut peopesasuurune. Seal elab Köögu Ingel. Öeldakse, et vallavaene, aga õnnega koos, et ei pea perest perre rändama. Kui külla tuli elekter, tõid naabrid heleda valguse ka Ingli elamisse. Ja jõulude ajal viisime ka Inglile küünaldega kuuse ning sooja sepikut. Ah et eluaeg tööd teinud, noorena sakste toatüdruk olnud, hiljem rätsepaametit pidanud, pension oleks nagu välja teenitud… Riik ei mõelnudki, et vana inimene on ka inimene, midagi väärt ja mingite õigustega… “Ei ole raskemat aega olnud kui praegu,” kirjutavad praegused pensionärid toimetusele. Õigesti kirjutavad, küllap on nende elu kõige raskem aeg käes. Ei ole enam noorust, tervist napib, sõbrad-tuttavad kaovad. Ja tavaline pension kõigub seal kusagil vaesuspiiri juures. Muidugi on raske, paljudel väga raske. Aeg on teine, meie tahtmised ja vajadused samuti. Ent vahel on siiski päris hea mälupilte lapata, ise küsida ja ise vastata, mitte ainult omaenese tõed selgemaks mõelda, vaid mosaiigikildudest kokku panna üks suurem ja terviklikum pilt sellest ajast, milles oleme elanud meie ja meie kodumaa, sellest teest, mis läbi on käidud. On ju vana tõde, et ajalugu ei ole, vähemasti ei tohiks olla sõdade ja vallutuste lugu, vaid lugu inimestest, sellest, kuidas on elatud, mida tehtud, mida mõeldud. Kes sellist lugu kirjutab? Meie kõik oma lugudega. Mäletate Tšõngõž Ajtmatovi “Ja sajandist on pikem päev” mankurti, toda ilma mäluta inimest? Vahel on mul tunne, et meie eaka, kuid tegelikult ikka väga noore ja ebaküpse riigi hoiakud loovad pahatihti just samasuguseid mankurte, mälu ja juurtetundeta inimesi. Tõsi küll, meid hoiatatakse ühe sagedamini liigse tagasivaatamise eest, selle eest, et ainult olnud aja vaevu meenutades ja neist edasielamise jõudu otsides jääme kaeblevaks tulevikutundeta rahvaks. “Suur osa Eesti poliitikutest ja rahvast on oma Eesti identiteedi määratlenud põhiliselt oma mineviku valusate tõdede kivistamise kaudu. Võib-olla ei pea ajaloo eesmärgiks olema negatiivsete emotsioonide ammutamine ja kivistamine,” kirjutas Warwicki ülikooli filosoofiamagistrant Jevgeni Ossinovski Päevalehes. Küllap ka tulevikutundele elamiseks ongi vaja nii Mälu Instituuti kui meie kõigi ühist mälu. Et vabariigi 100. sünnipäev tuleks veelgi värvikam, rõõmsam ja kõiki haaravam, kui tõotab tulla 90. iseseisvuspäev! Head pidutuju, head tuju terveks juubeliaastaks! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||