avalehekülg

Nr 7 (853)
Neljapäev, 14. veebruar 2008
   




Arhiiv


Head sõbrapäeva!



Võtab aega, enne kui aru saad, et lihtne ja loomulik on parim. Nii on toiduga, nii on eluasemega, nii on eluviisiga, nii on teistesse inimestesse suhtumisega. Lihtsaks ja loomulikuks saamist võiks nimetada ka iseendaks saamiseks, sest mis see iseendaks saamine siis muidu on.
Möödunud nädalal rääkisime palju sellest, kas rahvas valis Eurovisiooni lauluvõistlusel Eestit esindama ikka õiged inimesed. Kolme “Kreisiraadio” tegija lauluvõistlust naeru­vääristav ülesastumine oli ju esmapilgul täiesti naljakas, seda teist, kolmandat ja neljandat korda kuulates aga ülbe ja arusaamatu, kuid kogenud ja kindla peale minev ära­panemine võistlusel, millesse teised osavõtnud suhtusid täiesti tõsiselt ja esinesid endast kõike välja pannes. Eesti Televisioonis toimunud Eurovisiooni lauluvõistlusele pää­sejate ürituse korraldajad oleksid pidanud ilma mingi mõõduvõtmiseta kohe ütlema, et Belgradis toimuvale on juba ette hävitav hinnang antud ning selle vastu saadetakse protesteerima alati klounaadiks valmis trio. Aga nad ei tei­nud seda, hoides teadmatuses ka “igaks juhuks” kohale kutsutud þüriid, kes asjasse tõsimeelselt suhtudes pidas parimaks Iiris Vesiku esitatut. Oleks olnud, kellele pöialt hoida! (Iiris Vesik Linnalehes: “Tegelikult teeme selle Eurovisiooni laulu­võistluse ju ise niisuguseks, nagu see on…”) Arvan ka, et “Kreisiraadio” telesaadete kõrgaeg on üldse möödas, praegu tunned neid vaadates vaid piinlikkust ja arutled nõutult, miks täiskasvanud mehed enam kord tehtud koerustest ei suuda välja tulla. Muidugi on teistel täiskasvanud inimestel neile väga raske öelda, et kuningas on alasti, aga nii see ju on. Et see klounide trio sai eurolaulude võistlussaates siiski rahvalt kõige rohkem hääli, siis lubatagu küsida, kas alati peab ikka paika väide, et rahva hääl on jumala hääl. Kärtsu, mürtsu ja lollitamisega on enamus varemgi kaasa läinud.
Oleme viimasel ajal palju rääkinud isikuandmete kaits­misest. Koguni kahtlustanud, et kõrges eas vanavanemate õnnitlemine ei olevat heade tavadega kooskõlas, sest nõnda avalikustame vanaema või vanaisa vanuse! Vaevalt küll vana-
­inimestel endil nende avaliku õnnitlemise vastu midagi on, iseasi, et paljud järeltulijad eelistavad õnnesoovide üle­and­miseks kohale minna. Õnneks on nüüdseks raadio­õnnit­luste avaldamise õigus taas kinnitamist leidnud ja rahu majas.
Nii on vanadega. Aga kuidas on kaitstud meie noored? Ma ei pea silmas nende isikuandmetesse puutumist. Inimesel on ju veel palju muudki talle sisuliselt isegi olulisemat kaitsta. Näiteks eneseväärikus. Maailmas kauem rännanul on selle säilitamiseks kogemusi. Kui sa aga noorena alles proovid ennast, alles püüad oma võimeid ning jõudu avastada, on hea, kui sind sellisena võetaksegi, sinu sageli põhjendamatu enesekindlus andestatakse. Pean silmas telesaadet “Super­staar”, kus noore kõrge enesehinnang, mis avalikkuse ees sageli tõestust ei leia, teda naeruväärseks teeb. Iga neiu või noormees, kes aga soovib, võib otse-eetris kaamera ees laulu­loo lahti lasta! Mida vähem tal selleks häält on, seda pullim saade!
Kuulge, noorte lauluvõistlusi on meil olnud varemgi, ammusest “Horoskoobist” peale, kuid kunagi varem ei ole selle käigus kedagi avalikult naeruvääristatud. Need valikud, keda kaamera ette võistlema lasta, on tehtud televaatajaid tunnistama kutsumata. Ja katki pole olnud midagi, laulu­võistlussaated on olnud nauditavad vaadata-kuulata, seda ka hiljem asjaosalistele endile.
Olen kuulnud, et kõige hullem, mis teismelisega juhtuda võib, on tema naeruväärseks tunnistamine. Kas telesaate vaadatavuse nimel tasub seda harrastada? Usun, et olgu meie lapsed, kaasa arvatud tähtedelt saabunud, pealtnäha kui kõvad tegijad tahes, nad on siiski kergesti haavatavad, nad on nagu lapsed mullu ja muiste. Nende lapsemeelsuse avalik naeruvääristamine kollaseks kiskuvas meedias pole just vää­rikaim rahateenimise võimalus. Kas poleks õigem otsida ka noort teistest paremat lauljat lihtsal ja loomulikul viisil, suhtudes noortesse nii, nagu eeldad neid sinusse suhtuvat?
Selleks peab teletegija kõigepealt iseendaks saama.

Asse Soomets

  
Reklaam:


Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme
Tel/faks 672 0986, tel 672 0985. videvik@videvik.ee
Aadress: 10612, Tallinn, Paldiski mnt 36a