|
||||
Nr 5 (851) Neljapäev, 31. jaanuar 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Hiljuti esitles Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakond Rahandusministeeriumi koolituskeskuses väljaannet “Sotsiaaltrendid 4”, milles on uusi andmeid ka Eesti demograafilise seisundi kohta. See oli umbes viisteist aastat tagasi, kui hakati lööma häirekella, et 1990. aasta elussündide arv 22 300 on hakanud kiiresti langema. Langus oli tol perioodil meeletu, ligi kümme tuhat last sündis aastas vähem. Miks nii juhtus? Põhjusi on toodud mitmeid — noored naised olevat lükanud sünnitamist edasi, et jõuda haridusteel soovitud, näiteks ülikoolitasemeni, magistri- või doktoritööni, noored mehed tahtsid enne perekonna loomist teha karjääri, ehitada kodu, osta uus auto, vaadata maailmas ringi jne. Leidus hoiatavaid hääli, kes väitsid, et võttes pangalaenu, liisides autot, ägedat kaatrit või muid kalleid luksusesemeid võtavad noored kaudselt ära raha oma võimalikelt, veel sündimata lastelt. Asjade maailm hakkas vähkkasvajana paisuma, eesti rahvas jäi kiduma. Vähemalt sotsiaalteadlaste hulgas pole vist küll enam kedagi, kes ei teaks, et rahvastikupüramiid, mis peaks normaalsel juhul olema alt kõige laiem, läheb meil alt aina kitsamaks. Elanikkond vananeb, lasteaedu ja koole juba suletakse. Rahvastikustatistika talituse juhtivstatistik Aasa Maamägi näitas kogumiku “Sotsiaaltrendid 4” esitlusel Eesti võimalikku rahvaarvu ja vanuskoosseisu aastani 2050. Rahvastikuprotsesse kirjeldavatel graafikutel olid esitatud erinevad, muuhulgas ka Eurostati ja ÜRO analüüsidele tuginevad prognoosid, kus kõige pessimistlikumate näitarvude järgi peaks Eesti rahvaarv langema aastaks 2040 alla ühe miljoni, kõige tõenäolisemalt jääks aastaks 2050 1 miljoni ja 1,2 miljoni vahele, kõige optimistlikumal juhul tõuseks 1,5 miljonini. Lapsi sünniks käesoleva sajandi keskel umbes 13 – 17 tuhat aastas, eakate arv jätkaks kasvamist. Tekkinud olukorda võib kindlasti nimetada demograafiliseks kriisiks Eestis. Kriisist väljumise võimalusi ilmselt palju ei olegi. Analüütikud tõstavad esile peamiselt toetuste suurendamise vajadust. Kõige suurem on vaesus lasterikaste perede seas, kuigi meie põhiseadus seab riigile kohustuse hoolitseda eriliselt just selliste perede eest. Missuguseid meetmeid esmajoones rakendada, selles osas üksmeele saavutamine on väga raske, kuid rahva edasikestmine peaks olema teema, kus ei tohiks erakondlikud huvid domineerida. Põhiseaduses on ju kirjas, et me peame tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, ometi pole kuulda olnud, et riiklik rahvastikupoliitika oleks meil ametlikult vastu võetud. Suur asi on seegi, et on hakatud koostama tulevikustsenaariume ja räägitakse ka ministeeriumidevahelise demograafiakomisjoni tegevuskavast. Et rahvastik vananeb, siis ei pääse mööda ka ealise diskrimineerimise pidurdamisest, lisaks noortele tuleks hakata rohkem panustama nendesse, kes on jõudnud elu teise poolde või kolmandasse kolmandikku. Kui inimene on jõudnud ikkagi alles 60. eluaastasse, siis õige elu- ja töökorralduse puhul suudab ta veel pikki aastaid teha tööd, tunda elust rõõmu ja pakkuda seda teistelegi. Statistikaameti rahvastiku- ja sotsiaalstatistika osakonna analüütik Tiiu-Liisa Rummo-Laes nimetas haridust sotsiaalset sidusust soosivaks teguriks. Probleemidena tõi ta esile näiteks selle, et meil on liiga palju haridussüsteemist varakult lahkunuid, samuti on liiga vähe elukestvas õppes osalenuid — ainult 6,5 % —, kusjuures eriti vähe on neid madalama haridustasemega inimeste hulgas — vaid 1,5 %. Õppimist raskendab muuhulgas see, et tasulise hariduse osatähtsus kasvab. Näiteks 55 % üliõpilastest õpib tasulistel kohtadel. Suur samm rahvastiku stabiilsuse tagamisel oli kindlasti vanemahüvitise kehtestamine, kuid see ei taga iseenesest veel sündimuse tõusu. Siiski hakkab vanemates süvenema tunne, et riik neid ja nende lapsi toetab. Samas on mitmed uuringud tõestanud, et toetused on väikesed, nende reaalväärtus on alati ohus, kui hinnad tõusevad. Ilma toetusteta ei tule toime paljud pensionärid, töötud, madalapalgalised töötajad, paljulapselised ja üksikvanemaga pered ning üliõpilased. Võib näiteks küsida, kuidas peab perest lahus elav üliõpilane toime tulema selle 800 krooniga, mis talle õppetoetusena hea õppeedukuse korral määratakse. Kui ta elukoht rahvastikuregistri järgi on õppeasutusest piisavalt kaugel, siis on tal õigus saada veel 400 krooni lisa, aga ega seegi päästa, seepärast üritavadki üliõpilased kohe esimesest kursusest alates leida endale sellist töökohta, mis võimaldaks töötada ja õppida samaaegselt. Riigieelarve on viimastel aastatel kasvanud ja paisunud rahakoti abil võib hea tahte korral hakata ühiskonda rohkem tasakaalustama, tehes seda pere-, laste-, kooli- ja õppetoetusi ning pensione tõstes. Rahva elujärje paranedes on lootust ka rahvastiku kidumise pidurdumisele. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||