|
||||
Nr 4 (850) Neljapäev, 24. jaanuar 2008 |
||||
|
Arhiiv |
“Mere meelevald on selle kõrval lihtne, mis on isandate jõhker rahavõim. Nende toorus on nii mitmekihtne, et ka nende lahkus tundub nagu sõim” on iidammusel ajal kirjutanud nüüd juba unustusse vajunud kehvaks ja kommunistiks kirutud luuletaja Aira Kaal. Omal ajal sai neid värsse loetud üsna irooniliselt muiates, punane propaganda ju. Päriselt on vaba maailm mõistagi üks sootuks teine asi kui too vastuoludest lõhestunud klassiühiskond, millest meile räägiti, arvasime teadvat. Paraku on nood luuleread äkki meelde tulnud just siin, just praegu. Ei, ma ei taha rääkida juba moest läinud kahe Eesti teemal, ei taha küsida liigsest pruukimisest kulunud küsimust, kas me sellist Eestit tahtsimegi. Vanemad ja targemad on ammugi ära seletanud, et ega me midagi tahta teadnudki, seda oma vanemate poolt kauniks räägitud ja mälestuste kullasärasse kastetud Pätsu-aegset Vaba Eestit me ihaldasime. Ja saimegi. Vabaduse vähemasti. Mõnes suhtes juba sellises koguses, et tahaks vahel nagu piire ja pidureidki. Üks viimase paari nädala mõtlema panevaid teemasid on endise pensionäride eestseisja, Riigikogu keskfraktsiooni liikme Jaan Kundla case. Peremehena tõstis ta korterist välja üürniku perekonna, kus olevat ju ainult värdjad. Lingvistid on riigikogulase sõnakasutusele oma hinnangu andnud, kuuldavasti on Keskerakond otsustanud asja arutada oma aukohtus. Kummatigi ei ole küsimus üksnes ühe eaka mehe kasimatus suupruukimises, ei ka ühe tõrvatilga fenomenis, mis terve meepoti võib ära rikkuda. Et kummalisel kombel üsna valimisnimekirja etteotsa sattunud vanahärra käitumine on Keskerakonna niigi kõikuvat mainet kahjustanud, on ilmselge. Selge on, peaks vähemasti olema seegi, et siiani on valimisnimekirju koostatud üsna kummalistest põhimõtetest (või nende puudumisest) lähtudes. Ainuüksi see seletab, kuidas esinumbreiks satuvad häälepüüdjad, kellest on ette teada, et õigeid rahvaesindajaid neist ei saa, et neil on elus põnevamatki kui Toompea lossis tööd teha. Ja kuidas üldse satuvad nimekirjadesse inimesed, kellel lisaks usule, et annab jumal (erakond) ameti, annab ka mõistuse, on veendumus, et raharamm käib kõigist rammudest üle, et kümmekonna keskmise pensioni suurune kuupalk teeb kääbikustki hiiglase, kellele on kõik lubatud. Järgmised valimised on kaugel, aga nad tulevad. Just praegu on aeg mõelda, kuidas edasi, et Riigikogu üsna kehvakene reiting paraneks, et oleks alust selle liikmeisse senisest lugupidavamalt suhtuda. Ja et ikka jälle ei oleks nõnda, et “tahtsime küll paremat, aga välja tuli nagu alati”. On alanud Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva aasta. Rohkesti tehakse juttu Vabadussõjast, kavas on suuri kontserte, võistlusi ja paraade. Oleks loomulik, kui too aasta kasvataks igaühes kodumaatunnet. Vaevalt küll, et selleks just uut hümni või Pikal Hermannil ööd-päevad vardas olevat riigilippu vaja on. Küllap oleks õigem, kui too aasta sisulisemalt hinge jääks. Aga kas jääb? Aira Kaalu “jõhkra rahavõimu” värsid ei hakanud kumisema sugugi üksnes Paidest pärit riigikogulase ülbete sõnade ja tegude pärast. Kohe-kohe lõpeb mitu korda pikendatud tähtaeg, sundüürniku tengelpung jääb täiesti majaperemehe meelevalda. Kas ja kui palju kuusealuseid juurde tuleb, näitab aeg. Ka seda, kuidas reageerib Eesti omandireformile Euroopa Inimõiguste Kohus, näitab samuti aeg. Ajalehed õpetavad, kuidas galopeerivas hinnatõusus ellu jääda. Ärge sööge restoranis, ärge ostke kõige kallimast poest, ärge ostke neid kaupu, mis aina kallinevad, ja hoiate kuus mitu tuhat krooni kokku, õpetatakse. Aga mida teha siis, kui sissetulek mitme tuhande kroonini ei ulatugi, kui pidevalt kallinevad ka leib ja piim, silk ja supikondid, seda nõuandjad ei õpeta. On karta, et vabariigi suure juubeli aasta just meeletu hinnatõusu ja sellest johtuva muretundega meelde jääbki. Jääb meelde kui aasta, mil sai selgeks, mida too rahavõim sisuldasa tähendab. Ja sellest on kahju! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||