|
||||
Nr 2 (848) Neljapäev, 10. jaanuar 2008 |
||||
|
Arhiiv |
Kui sõita ümber Tallinna mööda ringteed, märkab huvilise silm lausa iga mõne kilomeetri tagant põldudele rajatud pappmajade kõledaid kogumeid või viitu lähedusse rajatavatele seesugustele uusasumitele. Valdavas osas nendest kiirkorras vorbitud, peaaegu ilma vundamendita rajatistest elab Lõuna-, Kagu-, Ida-, Lääne- või ka Kesk-Eestist pealinna ümbrusse parema põlve otsingule siirdunud inimesi, kes Tallinnas tööl käies ja sinna ka oma lapsi sõime, aeda või kooli vedades ummistavad pealinna sisenevaid niigi ahtaid liiklusteid. Aastavahetuse eel avaldas Harju maavanem ilmset rahulolu selle üle, et Tallinna ja seda ümbritsevale Harjumaale on koondunud elama-töötama ligi pool kogu Eesti elanikkonnast. Paraku on Tallinna ja tema ümbruse kiirarengul (sealhulgas pelgalt kas või kiire elamuehitusbuumi põhjal otsustades) ülejäänud Eesti suhtes hoopis teistsugune, vaata et lausa tagurpidine tähendus. Sest mida enam koguneb kogu Eesti aktiivsem osa elanikkonnast pealinna ja selle ümbrusesse, seda vähemaks jääb tegusaid inimesi mujal… Seisaku või mahajäetuse (loodetavasti ajutise?) märke ei pea tingimata otsima Valga- ega Võrumaalt. Mindagu näiteks kas või endisele Lõuna-Harjumaale, nüüdsele Raplamaale ja sõidetagu läbi vähekasutatav, rohkem kui paarikümne kilomeetri pikkune teelõik Alust Varbolani. Oma mullusügisestest muljetest mäletan, et kuigi selle tee äärsed talu- või muud hooned olid (on) veel enamasti kasutuses, on suur osa teeäärsetest suurtest põldudest vähemasti Raplamaa piires juba mitu aastat üles harimata ning kasvatavad üksnes ohakaid ning tarnasid. Samal ajal on teravilja, sealhulgas ka rukki kasvatamine muutunud majanduslikult üpriski kasulikuks, ja teravilja nappuse tõttu maailmaturul on Eestiski leiva-saia hind justkui pärmi peal aina kerkimas. Oleks vaid neid, kes Eestis seniajani söötis-võsastumas seisvad põllud üles hariksid ja odra-kaera-nisu-rukki maha külvaksid… Aga paljud ennast linnamelust peibutada lasknud ja maalt Tallinna kanti elama tulnud noored mehed ei mõtlegi enam maaelu juurde naasta ega söötis nurmesid taaskultuuristama hakata… Omal ajal, kui viiekümnendatel aastatel Raplas keskkoolis käisin, nentis geograafiaõpetaja Aino Puskar Austriat käsitledes: see riik on nagu hiigelpeaga kääbus — pealinn Viin on tema jaoks ülemäära suur. Aga ega Eestigagi lood praegu paremad ole — kui pealinnas ja selle ümbruses elab-töötab juba ligi pool Eesti elanikkonnast, siis on pealinn selle riigi jaoks ülemäära suur. Kui Austria puhul oli Viini suuruse põhjus Austria ajaloos — tegemist oli Austria-Ungari impeeriumi endise pealinnaga —, siis Tallinna ja eeskätt tema ümbruskonna valdade elanikkonna ülemäärase kasvu põhipõhjus on asjaolus, et nüüdis-Eestis sisuliselt puudub arvestatav regionaalpoliitika. Kui pärida regionaalministri büroolt, mida seal on ette võetud (või võetakse) maapostkontorite sulgemise ja väikeste maapoodide kinnipaneku pidurdamiseks, laiutatakse vastuseks vaid käsi. Büroos ei teatud isegi seda, kui palju (või vähe) meil üldse külapoodisid ongi. Aga koolide, postkontorite ja eriti külapoodide kadumine tähendab saatuslikku hingekella löömist elule kogu paikkonnas. Ei saa ju pensionärid tädi Maali ega onu Juhangi enam elada seal, kus riik on lasknud omas hoolimatuses elu lausvõimatuks muutuda. Tuleb siirduda kas valla hooldekodusse või laste juurde pealinna… Enne jõulusid astus Videviku toimetusest läbi endine Riigikogu liige Elmar-Johannes Truu, kes oli just naasnud pikemalt ringsõidult Lõuna-Eestis. Mida seal nägid-kuulsid? Ta vastas, et seal, kus poed veel lahti, võib liigagi tihti kohata vaid õlut libistavaid päevavargaid. Kes aga vähegi viitsib-tahab tööd teha, see on läinud kas Tallinna, Soome, Norrasse või Iirimaale… Aastavahetusel täitsid valdava osa tele- ja raadioeetrist ning leheruumist aga Eesti valitsejate ennasttäis eduraportid: Eestil läheb hästi, Eestil läheb väga hästi… Aga kas ikka läheb Eestil nii väga hästi? Pigem läheb Eestis hästi tema valitsejatel, kelle palganumbrid uue aasta algusest alates vähemasti kümne või viieteistkümne tuhande võrra tõusevad. Küllap on neil seda väga-väga vaja, sest nad kiidavad ennast ja ilmselt ka söövad lausa mitme suuga. Meie, pensionärid, peame aga oma mõnesajakroonist pensionitõusu laushinnatõusude rallist hoolimata ootama veel 1. aprillini. ANTS TAMME
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||