|
||||
Nr 48 (845) Neljapäev, 20. detsember 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Ajal pimedal ja nõnda valgel… Niimoodi nüüd räägitakse, lauldakse, mõeldakse ja meenutatakse. Kirjurid kirjutavad jõululugusid. Ikka sellest, kuidas hobused kirikusõiduks rakkesse pandi, aisakellad helisesid, jõuluvorstid särisesid ja toad olid täis piparkoogilõhna. Et Mäe Andres vorstivargil käinud Valtu, tolle Oru Pearu koera kallil jõuluõhtul vaeseomaks peksis, ei seda mäleta keegi. Või kas peakski mäletama? Ega mäletata ju muudki halba. Jah, seda küll, et vene ajal küünlavalgus paksude kardinate taha peideti, sest nuhid akna taga nuhkisid, seda meenutavad kõik. Ka siis, kui see päriselt nõnda ei olnud, on ikkagi viisakas rõhutada, et oli-oli… Mina sõjaaja lapsena mäletan muud — et küünlaid ei olnud, et paberitorusse lambarasvast valatud pulgad ragisesid ja sulasid ning kaunist leeki ei andnud, et ei olnud maalgi kusagilt kuuske tuua, kadakasel karjamaal neid ei kasvanud, kaugemale metsa minekuks ei olnud emal jalavarjegi. Taganevad Saksa väed olid pool küla maha põletanud, tuleroaks olid saanud ka meie aidad-laudad, polnud head-paremat lauale pannagi. Ja kirik oli varemeis juba esimesest sõjasuvest. Vanaema aga tänas jumalat, et talv oli pehme ja lumeta, soldatitel rindel kergem kui kõva pakasega. Nii et jõuluajad on olnud küll nii-, küll naamoodi, viimastel aastatel aga üha enam rahalõhnalised, täis kulda-karda ja häid söömaaegu. On ju kena küll, kui kõik kutsuvad, kõik pakuvad, kõik meenutavad ja tervitavad. Kuid aastas on päevi 365. Meie esivanemad on elamiseks valinud sellise paiga, kus päikesepäevi on väga harva. Vähemalt pool aastat on põhjust kaamost kurta, vähemalt pool aastat võib hea tahtmise korral end haletseda ja üksiku hundi kombel ulguda. Ei ole kõigile antud tervist, tahtmist ja oskust lauluringist tantsuringi tormata ning vahepeal veel hoole ja armastusega käpikutesse päikest kududa või seinavaipu roosida. Nõnda need tühjad päevad tulevadki kui hallid härjad reas, jõulud on aga kas alles kaugel ees või juba möödas… Miks ma sellest just praegu kirjutan? Peaaegu iga päev on mõni advendikontsert, päevakeskustes korraldatakse jõulupidusid, suupärast pakutakse isegi kodututele, vähemasti jaanuari alguseni jagub küünlavalgust ja silmasära. Siis läheb elu oma tavalistesse rööbastesse. Kui ikka läheb tavalistesse. Viimaste nädalate tegelik märksõna ei ole olnud ei jõuluootus, ei hingerahu, vaid — raha. Selle nimel kandsid Toompeal loosungeid eakad keskerakondlased, selle nimel on streigiga ähvardanud bussijuhid, õpetajad, meedikud. Kui nii võtta, on see kõik loogiline. Raha ei ole kunagi liiga palju. Tegelikult on seda tavainimesel alati vähem kui vaja. Muidugi on see “kui vaja” väga erinev. Pensionärile arvatakse kolmest-neljast tuhandest küllalt saavat, et eluasemekulud tasuda, kõhu täis ja rõivad selga saada ning vajadusel pihutäis medikamentegi välja osta. Bussijuhid ei ole oma 10 000 lähedale küündiva palgaga rahul. Ja kindlasti on neil õigus selle raske, närve ja tervist tapva töö eest väärilist tasu saada. Nagu iga muu töö tegijailgi. Öeldakse küll, et võõrasse rahakotti piilumine on inetu, aga seda aina tehakse – meedia peab täpselt näpuga järge, mitusada (või tuhat või kümme tuhat) krooni kellegi palgale on lisandunud (või keegi oma palka on tõstnud). Ja need summad, mida mõni mees endale määrab, on küll sellised, et ärgitavad iga töötegija streikima. Sest inimene on inimene, ei söö keegi kahe kõhuga. Nõnda polegi põhjust imestada, et nüüd, ilusal jõuluootuse ajal, kui tavaliselt räägitakse vaid õilsatest asjadest, on juttu rahast, rahast ja veel kord rahast. Võib-olla ei olegi miski valesti, me ei ole lihtsalt jõudnud tolle kapitalismieluga harjuda, ei oska kõike rahasse rehkendada. Tahame ikka veel vähemalt üks kord aastas ärgata valgemasse ja ilusamasse maailma, lapselikult uskuda, et isa rakendas tõepoolest hobuse saani ette ja kirikukellad ristirahvast kutsusid, Oru pere Valtu ei saanudki tümitada, et rahu on maa peal ja inimestel hea meel. Me oleme ju selle õiguse kõige eelneva (ja järgnevaga) ära teeninud, eks ole. Häid pühi, head vana aasta lõppu ja uue algust! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||