|
||||
Nr 47 (844) Neljapäev, 13. detsember 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Just täna, luutsinapäeval, on vanarahvas täheldanud lume tulekut. Tänavu oleme, vähemalt meie Põhja-Eestis, ühe lumise aja juba üle elanud, kuigi tegelik talve algus on alles järgmisel laupäeval. Aga seda, mis on hea, ootame alati saabuvat võimalikult vara. Nii ka valget lund, mis kataks kinni pori, kaanetaks veekogud ja mis kõige tähtsam — muudaks maailma valgemaks. On olnud päevi, mil me oleme tundnud endid nagu polaaröös — hommikune hallus on taandunud õige pea õhtuseks pimeduseks. Luutsinapäev pidi kõige lühem päev olema, aga elame sellegi üle, ja siis: tere tulemast, üha kasvav valgus! Kuidas me karmi talve üle elame? Kel katus pea kohal ja ahi nurgas, peab hoolt kandma selle eest, et kütust jätkuks. Siis pole häda midagi, muu tuleb tavakombel. Esmaspäeva hommikul mööda Paldiski maanteed tööle sõites nägin, et veel reedel püsti olnud vana maja oli lammutatud. Kes teab, kelle oma, kes teab, kelle korraldusel. Ja kohe meenusid möödunud nädalal Tallinnas mahajäetud majja vingumürgitusse jäädes sisse põlenud kuus kodutut inimest. Selle üle arutleti palju. Linnaosavalitsusele tehti etteheiteid, et maja oli järelevalveta, hiljem selgus, et maja kuulus hoopis ühele kinnisvarafirmale. Avaldati ka küünilist arvamust, et kodututele tuleks kinkida suitsuandurid, siis ärkaksid nad põlengu korral signaali peale üles ja põgeneksid. Ainult et kuhu see kodutu küll suitsuanduri paneks, kui tal kodu polegi? Kas nende inimeste surmas oli ikka süüdi hoolduseta jäetud maja omanik? Me peaksime hoopis endalt küsima, miks meil on nii palju (kui palju siis, seda linn ei tea) ilma koduta inimesi ja mida me tõepoolest nende heaks saaksime teha. Jah, pealinnas on kodututele mõeldud ööbimispaiku, kuhu nüüd on lubatud alustada regulaarseid kontrollreide, ning lugesin, et pealinn on oma uue aasta eelarvest, mille koondnimetus on “Tallinn hoolib ikka!”, eraldanud 20 miljonit krooni sotsiaalmajutusüksuse rajamiseks ühe praeguse öömaja-varjupaiga territooriumile. Toimetulekuraskustega inimes- te elutingimuste parandamise programmil on koguni oma nimi: “Igale kodutule oma kodu.” Tagasi tavalisse ellu, teiste maksumaksjate hulka peaks oma tee ja kodu kaotanu tooma järgmine süsteem: öömaja — varjupaik — sotsiaalmajutusüksus — iseseisev elu. Tooma siis, kui süsteem toimib. Aga vähemalt nende kuue lahkunu kohta teame, et nad polnud jõudnud veel süsteemi esimessegi etappi, öömajja. Mis saab siis, kui talv oma tõelist nägu näitama ning pakane paukuma hakkab? Kas jälle kuuleme kohutavatest surnuks külmumistest? Kui nagu vabanduseks räägitakse, et kodutuid on ju kogu maailmas ja osa inimestest lausa valib endale niisuguse elustiili, siis käreda pakasega maades on sooja saamata võimatu talve üle elada. Luutsinapäeval võiks rahva teenija mõelda vaeste eest hoolitsemisele ja haigete põetamisele pühendunud püha Lucia elu ja tegevust järgides nii: senise asemel teeksin soojapidavaks nii palju maju, et kõik inimesed, kes meie iseseisvusajal kodust ilma jäänud, saaksid sinna külma eest varjule tulla; paluksin kõigil ükskõik millist liiki või laadi päeva- või sotsiaalkeskustel uksed avada ka kodututele; kui mulle lisaks palgale makstakse igas kuus hüvitisi, loobun neist kodutute kasuks; olles niigi täissöönu ja ülekaaluline, ei pane ma endale palka veelgi juurde, vaid annan avanenud kullaallikast rohkem kodutute heaks. Kui maailm sellest ikka veel veidigi paremaks ei muutuks, oleksin mina siiski endast oleneva teinud, sest keda ma lõpuks teenin, kui ma rahvast teenin? Jõulurahugi oleks nõnda sündsam soovida südamest ja kõigile. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||