|
||||
Nr 45 (842) Neljapäev, 29. november 2007 |
||||
Arhiiv |
Kui agarad lehepoisid ja -tüdrukud tänaval, raudteejaamas või maaliinide bussijaamas pealetükkivalt päevalehti pakuvad, ütlen neile tavaliselt: “Vabandust, ma ei loe lehti.” Kui nad siis jäävad üllatunult otsa vaatama, täiendan: “Ma ei loe, ma kirjutan.” See on peaaegu tõsi. Olen tõesti loobunud suurte päevalehtede lugemisest, väldin “kollast” ajakirjandust — kõike seda, mida toodetakse otseselt kasusaamise eesmärgil ja mis elab põhiliselt reklaamituludest. Põhjus — suur osa meie infoväljast on kapitaalselt saastunud, lehed, ajakirjad, mitmed telekanalid on tarbima kutsuvast infost läbi imbunud. Lõhu oma külmkapp, pesumasin, kohvikeetja ära, osta uus! Ja mis autoga sa ometi sõidad? Osta kohe uus, see on palju ilusam, võimsam, kiirem! Mis telefoniga sa helistad — see uus mudel on ju palju parem! Niimoodi häbistavad tootjad meid iga päev, andes läbi lillede mõista, et me ei ela õigesti. Ja paljud inimesed seavadki selle ajuloputuse mõjul peaaegu iga päev oma sammud ostukeskuste suunas, et teha endale selgeks, mida uut neile pakutakse ja ilma milleta nad toime ei tule (kuigi alles eile tulid). Isegi uus mõiste on sellisele tegevusele välja mõeldud — šoppamine, poodlemine. Kui tekkis internet, võis loota, et see on vahend, mis aitab meil üksteisega senisest kiiremini suhelda, tutvuda maailma kultuurisaavutustega jne. Ühiskond on muutnud justkui avalikumaks, läbipaistvamaks ja vabamaks. Samas teame, et osa infost on vaid ametkondade valduses — avalikes kohtades jälgivad meid pidevalt turvakaamerad, aga meie ise ei tea, kes seal kaamerate taga vahti peavad ja mida nad selle infoga peale hakkavad, internetis liikuvad kirjad on avalikumad kui tavaposti teel saadetavad postkaardid jne. Mil määral selline avalikustatus meie privaatsust ohustab? Kuidas saaks kodanik oma eraelu sissetungijate ning ka pealetükkiva infosaasta eest kaitsta? Nii nagu akustiline müra väsitab, nii võid ka infomüra tõttu olla õhtuks omadega päris läbi. Pole siis ime, et mõnedki targad on soovitanud võtta endale infovaba ruumi ja aega, minna sõna otseses mõttes metsa, end välja lülitada. Metsa asemel võib muidugi minna sportima, näiteks ujuma, lõhkuda puid, teha mingit muud füüsilist või käelist tööd. Seda arvestades on parem elada maal, seal on infomüra, näiteks tänavaid “kaunistavad”, kuid vaimu rõhuvad suured reklaamplakatid, poe-, kõrtsi- ja muud sildid meist kaugemal. Infovaba aeg ja keskkond aitavad taastuda, vabaneda meedia pakutud prillide vaatenurgast, mõttetutest “uudistest” ja hinnata, mis siis ikkagi on oluline, meie endi ja meie riigi elu edendav. Elame probleemideküllases maailmas ja et neid lahendada, vajame oskust infoga ringi käia. Kas oleme infovaldkonnas piisavalt kompetentsed, oskame selles sfääris adekvaatselt käituda, avalikku dialoogi pidada jne, teisisõnu — kas oleme sotsiaalselt kompetentsed, suudame infomüra keskkonnas ennast kodanikena tunda, areneda, taluda muutusi, ületada ebakindlustunnet, elukestvalt õppida, adekvaatseid hinnanguid anda, mitte jääda massiteabe manipuleerimisobjektiks? On heameel, et lõpuks on ka kõige rohkem kasutatav portaal Delfi.ee tekitanud oma esilehele “Lastelehe”, “Noorteka” ja “Naistelehe” kõrvale veel “Eakatelehe”, millele vajutamisel avaneb lehekülg, millelt jõuab järgmise vajutusega muuhulgas ka Videvikuni. Kõrgkoolis, kus ma töötan, avati uus raamatukogu, kus suur osa fondist on avariiulitel, lugeja käeulatuses. Raamatu käes hoidmine ja lehitsemine annavad midagi sellist, mida internetilehekülgede lehitsemine ei paku. Tõsi, leiutajad leiutavad üha uusi vidinaid, mis peaksid ka raamatukoguvaramute sisu meile koju või töökohale kätte tooma. E-raamatud kujunevat kord sama populaarseks nagu kaasaskantavad muusikasalvestused. Selle tehnikaimeni on siiski veel aega, seepärast lugegem raamatuid, need aitavad süsteemsemalt mõelda, sihte seada. Muidu võime jäädagi infomerele ulpima, jõudmata kaldale, poliitiliste, sotsiaal-majanduslike või kultuuriprotsesside mõistmiseni. PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||