|
||||
Nr 44 (841) Neljapäev, 22. november 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Hingede aeg on meenutuste ja mõtiskluste, küünalde süütamise ja ärateele läinute aeg. Ent inimene on loodud rohkem edasi kui tagasi vaatama, tänasest ja homsest, mitte eilsest mõtlema. Muidugi on see hea. Ei ole nukramat elu kui see, mida elatakse olnud aegades. Kummatigi on igal medalil kaks poolt. Hiljuti sattusin kuulama miniturniiri, seda toredat saadet, kus koolilaste teadmisi vaetakse. Saatejuht Ivo Linna küsis, miks Nõukogude Liidu parimaks matemaatikaõpikuks tunnistatud raamatust, eesti autorite omast nimelt, võeti välja ülesanne, kus vorsti hinda rehkendati. “Ehk ei lubanud kaupluseomanikud…” “Võib-olla tootjafirma oli pankrotti läinud…” Tänapäeva laste vastused, tänapäevane maailmapilt. Keegi neist ei aimanud lihtsat tõde — suure Liidu paljude koolide õpilased ei teadnudki, mis on vorst. Ei olnud see sajanditetagune aeg, paarkümmend aastat tagasi läikisid meiegi kaupluste lihaletid steriil- selt. Noid lapsi tol ajal muidugi ei olnud, aga emad-isad olid, nemad peaksid mäletama, peaksid ka lastele rääkima. Ei ole ju tänane päev oma murede ja rõõmudega tühjalt kohalt tõusnud. Midagi oli ka enne, selle enne olnuta ei ole ka homne päev päris see, mis ta olema peaks. Olen vaimustuse ja vapustusega vaadanud õhtuti RTL Planeta saateid. Imekaunis Jumalaema Uinumise Kirik Peterburis, selle tähtsus paikkonna vaimuelus ja õigeusklikus maailmas üldse, Aleksandr Kuprin ja tema “Granaatidega käevõru”, selle liigutava jutustuse eel- ja järellugu ning suur peatükk XIX sajandi lõpu ja XX sajandi alguse kultuurilugu üldse, kontsert “Romantiline romanss”, kus, muide, esines tuntud ja tunnustatud ansambel Romanss Tallinnast… “Nüüd ma tunnen, et me oleme rahvus,” ütles tolle kontserdi lõpetuseks kaunis saatejuht. Usun, et kõik, kes neid ja paljusid teisi samalaadseid saateid on vaadanud, on tundnud uhkust oma maa ja rahva, selle mineviku ja kultuuri üle, täpselt neid tundeid ehk sõnadessegi panemata. See on riigi tark ja homsesse vaatav poliitika, selline poliitika, mis tõepoolest kasvatab rahvas seda meie ja kõige-kõige tunnet. Saabuva aasta algul tähistab Eesti Vabariik oma 90. sünnipäeva. Ajakirjanduses on läbi lipsanud selle tähistamiseks mõeldud päris soliidne summa. Muidugi võib teha paraadi, kutsuda punasele vaibale presidendipaari kätlema ilusad, rikkad, targad ja tublid, võib korraldada kontserte, aktusi, kõike võib. Ja ometi on see korraks vaid. Mingit kaugemale ulatuvat, sügavamat ja sisulist tähendust seesugustel “pingviinide paraadidel” ei ole. Aga oma väikese riigi suurel aastapäeval ju on. Kas ma eksin, väites, et aina hõõguvama pilguga tulevikku vaadates oleme unustamas, kes oleme, kust tuleme ja kuhu peame jääma. Teisisõnu — eurooplasteks saamise tuhinas oleme eestlaseks olemist unustamas. Mardipäeval kutsutakse küll kõiki marti jooksma, aga siis küsib koolipoiss Jaan koolipoiss Juhanilt, kas martijooksmine on mõni uus arvutimäng vä... Eestil läheb ju hästi, teavad prominendid… Eesti visiitkaardiks mujal maailmas on kultuur. Aga meie vaatame õhtuti nii riigi- kui ka kommertstelevisioonis magedaid välismaiseid seriaale, me ei mäleta enam seda, mis on olnud, ega tea seda, mis praegu on. Me mäletame Kaie Kõrbi Musta Luike, kuid me ei teagi, et nüüd on tema (väljateenitud aastate) pension 2500 krooni. Kas on põhjust taunida neid noori, kes pigem välismaale nõudepesijaks kipuvad kui kodus kõrgkoolis tahaksid käia? Tulevikku, ka riigi ja rahva tulevikku kujundatakse eilse ja tänase tarkusega. Mingil moel oleme kõik selles osalised. Et lapselapsed ei peaks martijooksmist suhtlusportaali variandiks, et Paul Kerese või Tiit Kuusiku või Kristjan Palusalu või mõne teisegi meie “suure surnu” nimi ei jääks noorele põlvkonnale sära, värvi ja sisuta tähekombinatsiooniks, et minevik oleks osake tulevikust, see sõltub väga palju meie valitsuse poliitikast. Aga meist endist sõltub see ennekõike. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||