|
||||
Nr 43 (840) Neljapäev, 15. november 2007 |
||||
Arhiiv |
Kuidas väärikalt vananeda? Reedel istusid kolm kena härrasmeest ja üks daam ETV stuudios, mille seinad saate “Vabariigi kodanikud” tarvis surimaskidega (?) kaetakse. Või ei olegi need surimaskid, võib-olla oleme meie, Eesti Vabariigi kodanikud, kunstniku arvates just nõnda ilmetud, nõnda ühte nägu ja olemist? Aga see nüüd selleks... Saatejuht Aarne Rannamäe oli väärika vananemise võimalusi arutlema kutsunud kirjanik Maimu Bergi, rahvastikuteadlase Kalev Katuse ning kunstnik Heinz Valgu. Pensionärid või vähemasti pensionieelikud kõik. Muidugi on tore, et riigitelevisioon on ühes oma kandvamas saatesarjas vanarahva eluolule tähelepanu pööranud. Eriti tore olnuks, kui kõnealune saade oleks selles probleemide rägastikus mingi teeraja sisse raiunud. Kuidas tegelikult läks? Mida too moemõiste “väärikas vananemine” õigupoolest tähendab, sellele vastust ei otsitud. Ja kas ühest vastust ongi? Nõnda nagu me erinevalt elanud oleme — igaüks sooviga, et see elu oleks väärikas —, nõnda mõistame ka vananemise vaevu ja rõõme ning väärikust erinevalt. Ei-noh, pensionärielu on peaaegu pidev lust ja lillepidu, teadis Heinz Valk. Kuidas ta seda teab? Tema kui omal ajal end ühe lausega meie poliitikataevasse tõstnud mehega ju räägitakse. Turul, bussis, tänaval tullakse juurde ja kiidetakse, kuis pensionäridele toredaid pidusid korraldatakse, neid ekskursioonidele viiakse, kuidas nad teatris ja kontsertidel käivad. Tore, sisukas ja muretu elu ju! Muidugi on praegu peaaegu igas suuremas asulas eakate päevakeskus, muidugi tehakse seal kohvilaudu ja teeõhtuid, muidugi tegutsevad seal taidlusringid, käiakse huvireisidel ja kohtutakse eakaaslastega, täidetakse päevi oskusi ja võimalust mööda. Ei hoolitse selle kõige eest aga deus ex machina, keegi hea jumal kaugelt ja kõrgelt, vaid need eakad, kel on veel jõudu ja tahtmist koduseinte vahelt välja tulla. Paraku kinnitavad küsitlused, et tegevusega päevakeskustes on hõivatud napilt 10 % pensionäridest. Niisiis ei olegi ligi 350 000 vanaduspensionäri hulgas just väga palju lustakalt trallitajaid. Ja objektiivne põhjus on muidugi see, et tervis ei luba või maainimesele on päevakeskus kaugel. Noh, kui ei trallitagi, ei tohiks elul midagi häda olla. Heinz Valk on kuulnud, et vahel tuuakse maal valla kulul puukooremgi koju. Nii et oma kunstikogu müüma ei pea, nagu Aarne Rannamäe humooritses. Kes veel kaugeid 90-ndate aastate algusaegu mäletab, teab, et siis müüsid pensionärid leivaraha saamiseks kõike, mida müüa oli. Või kas ainult siis — vaadatagu praegugi Balti jaama turul ringi, noid kantud rõivaid ja kulunud jalavarje pakkuvaid tädisid ikka leidub. Kalev Katus on teadlane, kes on aastaid rahvastikuprotsesse uurinud. Ei suutnud ta ka saates teadlasekingadest välja, pensionieeliku omadesse astuda. Ja mida olekski andnud, kui üks keskealine mees hakkaks arutama, mis on siis, kui temast saab pensionär. Sest seda, mis on ja kuidas on, teab inimene alles siis, kui aeg on käes. Seni räägime muinasjuttu homsest, kus oleme küll kõrges eas, kuid ikka sama ilusad, terved ja reipad kui noortena. Nõnda, nagu eeldasid oma tulevast pensionärielu neiukesed, keda tänaval küsitleti. Ainuke, kes teadis eluasju ja neist rääkida üritas, oli Maimu Berg, kuid saate ainukese daami häirekell meesteni ei kajanud. Ei tajunud nad, et vanadus on ka haigused, abitus, hooldevajadus, aeg, kus enam ise endaga toime ei tulda. Ega saatejuht Aarne Rannamäegi täpselt teadnud, mida on Eestimaal vaja väärikaks vananemiseks. Raha? Nojah, kas riigikogulase eripensioni saaja Heinz Valk ikka tuleks 5000 krooniga kuus toime, küsis ta pilklikult. Raha olevat ju vanainimestele nõnda tähtis, et 500 krooni eest valimiste ajal oma hingeõnnistuski ära anti, ei unustanud ta lisamast. Küsitav rehkendas veidi ja ütles siis ebalevalt, et ju vist tuleks, et kui teised tulevad, tuleb temagi. Tule, taevas, appi, miks me räägime 5000 kroonist? Selle summaga lubas toime tulla hoopis üks tähtis mees teises kontekstis. Tavalisel pensionäril ei ole sellist raha kusagilt võtta. Keskmine pension oli tänavu enne 1. aprilli 3136 krooni, praegu on see 3768 krooni. Aga keskmine pension on neil, kelle tööstaaž on 44 aastat. Naisinimene, kes praegu 60-aastaselt pensionile jääb, peab olema tööle hakanud niisiis 16-aastaselt. Kahjuks on aga palju selliseidki, kelle tööstaaž on 25 aasta ringis, sest just nõnda pikka staaži nõudsid nõukogude seadused, mille järgi kujundati vanemaealiste elu. Mõistagi on ka nende pension tunduvalt alla keskmise. Haigeks jäävad, ravimeid, seepi ja isegi toitu vajavad aga nemadki. Toimetulekupiir on meil praegu 900 krooni pere esimese liikme kohta, teisele peab jätkuma 720 kroonist. Kui elamiseks jääb alla selle, võib minna toetust küsima. Inimestest, kes lapsena või varases tööeas haiguse või õnnetuse tõttu invaliidistunud, pole sobiv rääkidagi. Vaeguri keskmine pension on praegu 2200 krooni. Ka nemad tahavad väärikalt vananeda. Hiljuti korraldas Eesti Pensionäride Ühenduste Liit oma aktiivsete liikmete hulgas küsitluse. Kõik vastanud ütlesid, et tulevad eluga toime, olid meelestatud positiivselt, elurõõmsad ja reipad — ning nende keskmine pension oli 3100 krooni. Miks me siis poolnäljas ja -paljaid vanureid-vaegureid nutumüüri ääres ei näe, miks eakad härrad-prouad kinnitavad, et elu on ilus, miks nad ei räägi, et kolmandik pensionist läheb eluasemekuludeks, teine kolmandik ravimeile, miks keegi ei ütle, et üksi jäänul on oma kodus üliraske toime tulla, et kohvi- või teelauad päevakeskuses ei paku üksnes meeldivat seltsingut, vaid ainukordse võimaluse midagi maitsvat suhu saada? Miks? Eestlane on juba kord seesugune omamoodi inimene, kes oma muret laiale ilmale kuulutama ei lähe. Oma valud-vaevad hoitakse endale. Eriti tänapäeval, üldise nooruse-, edu- ja ilukultuse ajal. Kes see tahab olla luuser ning äpu?! Rahajutu võiks lõpetada nentides, et üle 5000 krooni peaks keskmine pension tõusma 2009. aastal. Selleks ajaks on elukallidus tõusnud sedajagu, et sisuliselt pensionäri ostujõud ei kasva. Muide, suurt hinnarallit ootame 1. jaanuarist, uue indeksiga pensionitõus on alles 1. aprillil. Kolm rasket kuud... Helistaja Tiina oli vanurite ning vaegurite eluga hästi kursis, kuid ega tema faktirikkasse jutusse süvenema, sellest lähtuvalt olukorda analüüsima osalised küll ei vaevunud. Maimu Berg üritas esile tuua üht vanaelu peaaegu paratamatut aspekti, abivajadust nimelt. Hooldekodusid on palju, kohavajajaid, järjekorras (st eelmise elaniku surma) ootajaid näiteks Tallinnas sadu. Olgu öeldud sedagi, et koht tavalises hooldekodus on luksus, mida igaüks soovida ei julgegi. Ei ole ju normaalne, et elu hooldekodus maksab kaks korda rohkem kui keskmine kuupension. Vanemate elu langeb lastele ränkraske koormana. Ametliku keskmise palga saajal on ehk kolm-neli tuhat krooni kuus ära anda nali. Aga palju selliseid on? Rääkimata sellest, et ka raske raha ei taga paljudes hooldekodudes hoolt sõna otseses mõttes. Kui ikka 25–30 lamava vanuri kohta on üks hooldaja, kui pamperseid vahetatakse vaid kaks korda ööpäevas, mis inimlikust vananemisest me räägime. Väärikusest kõnelemata. Valupunkte, millele osutamist saatelt oodanuks, on palju. Tänu mõtte eest selline saade teha, aga sedakorda oli saatejuhil küll kodutöö tegemata jäänud. Ta lihtsalt ei tundnud valdkonda, millesse viskus. Vastasel korral suutnuks ta saadet ohjates rääkida asjadest nõnda, nagu need tegelikult on, mitte nõnda, nagu “keegi naine turul rääkis”. Ehk oli kavatsus: üks süüdimatu optimist (HV), üks teadlane (KK) ja üks keset elu seisja (MB) isegi hea. Aga ei tulnud välja! Vananev ühiskond oma probleemidega on keeruline nähtus, sellest rääkides mütsiga löömine ei passi. Pensionäride ühenduste eestkõnelejaid, kes asju läbi-lõhki tunnevad, õnneks leidub. On nende hulgaski sädelevaid, end kuulama paeluvaid isiksusi, kes suutnuksid saatele sügavuse ja sisu anda. Aga neid ju ei kutsutud. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||