|
||||
Nr 43 (840) Neljapäev, 15. november 2007 |
||||
Arhiiv |
Ära tee midagi oma südametunnistuse vastu. Mida suurem on vabadus, seda suurem on ka vastutus. Kui ei taha või ei oska mingil teemal kirjutada, siis loobu. On vabadus ka ära öelda, ärgu tungitagu sinna, kust ei saa tõde kätte. Peale selle on igal normaalsel inimesel, näiteks intervjueeritaval üks hingepiirkond, mis kuulub ainuliselt talle. Ärgu ajakirjanik sinna vägisi sisse trügigu. On teisi teid. Ei maksa minna tankiga sinna, kuhu saab üle piiri rahulikult jalutada. Need on mõned meenutused sellest, mida õpetas tulevastele ajakirjanikele ülikoolis nende isalik mentor, praeguseks igavesele puhkusele läinud lugupeetud professor Juhan Peegel. Ta oli üks neist, kes on tõestanud, et headus ei tee inimest nõrgaks. Vastupidi — headus tegi ta nii tugevaks, et ta suutis aastakümneid pakkuda teda ümbritsenud noortele turvalisust ja soojust. Sellest see mentori isaliku olemuse tunnetamine. Ta jääb igavesti mällu tõsise inimesena, kelle lahkelt näolt libiseb aeg-ajalt üle nagu pimestav päikesekiir —tema naeratus. Ja naeratus jääb… Oma isale tagasi mõeldes tuleb kõigepealt silme ette pilt meie esmakordsest kohtumisest. Tõsi, küllap tema mäletas mind pisikesenagi, mina aga olin alati teadnud, et papa on poliitika pärast Venemaa pärapõrgus. Ja kui see Venemaa vang siis pärast Stalini surma antud amnestiat ükskord koju tuli… Ma ei taha kirjutada sellest, et temast oli saanud invaliid. Tahan kirjutada hetkist, mil isa harutas toas oma seljakoti nöörid lahti ning hakkas meile kingitusi jagama. Kirju sitsrätik vanaemale, taskurätikud emale, kummist lokirullid (!) minule, midagi (mida, ei mäleta) vendadele. Mu lapsesüda tahtis kaastundest vaese isa headuse vastu lõhkeda. Ja kui meil hiljem vahel vastuolusid tekkis, sest nii mõndagi temast oli jäänud Venemaa laagritesse maha, mõndagi oli tulnud sealt kaasa ja kodueluga harjumine võttis aega, siis andsin ma järele juba ainult nende esimeste temaga koos oldud minutite pärast. Elu oli temaga kurjalt käitunud. Lähemalt sain sellest teada hiljem, kui isa pärast Solženitsõni “Üks päev Ivan Denissovitši elus” läbilugemist ka oma mälestused kirja pani. Hiljaaegu nautisin vastajate vaimukusi vastuseks Naistelehe küsimusele, mida isale isadepäevaks kinkida. Selgus, et pere tibu on alles nii väike, et ei oska veel isegi issi öelda, rääkimata kingituse väljamõtlemisest. Kui tibu on nii väike, võiks kanaema selle üle muretsemise jätta, arvab üks, sest issi pole ju kanakese isa! Teine arvab, et kui mees saab isaks, siis tõstab see kõvasti tema enesetunnet ja miks ei võiks naine seda veelgi tõsta mehe issiks olemist rõhutades. Korratakse, et isadepäev on isa ja lapse vahelise suhte päev, mille eesmärk on seda süvendada, mitte naise ja mehe kui issi vahelise suhte päev. Mida arvata? Muidugi võiks see olla eelkõige perepüha, seega ka emme püha. Sest õnnelik on naine, kelle tibukesel on issi käepärast. Uksekell helises. Vaevalt avanud, kuulsin käratust: “Kommid vai elu!” Ukse taga seisid kaks silmini salli mähitud last. Mardisandid? Esimesest ehmatusest toibunud, püüdsin võõras keeles seletada, et mardisandid peavad kommide eest kindlasti laulma või tantsima. Laul tuligi: meil metsas kasvas kuuseke… Hea, et meie teistest rahvustest lastelegi on isa, ema või õpetaja rääkinud mardisantidest. Küll on nad unustanud rääkimata, et sel puhul pole kombeks ähvardades komme välja pressida, vaid eelkõige soovida perele naeru ja nalja saatel head käekäiku. Lapsed said kommi, mulle jäi elu sisse. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||