|
||||
Nr 42 (839) Neljapäev, 8. november 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Külastasime grupi Eesti Rukki Seltsi liikmetega Lääne-Virumaal Moe piiritusetehast. Tänavu koristati Eestis seesugune rukkisaak, millest piisaks nii meie igapäevaseks leivaks kui ka mõnesuguse (ja sugugi mitte väikese) koguse kvaliteetpiiri- tuse tootmiseks. Rakvere Piiritusetehas AS-i (selle koosseisu kuulub teatavasti ka Moe tehas) juht Arno Kangur ei väsi ikka kinnitamast, et patriootlikult mõtlev topsitõstja eelistab paari krooni võrra kallimast pudelihinnast hoolimata ikkagi omamaist viina. Sest näiteks Livikos kokku segatud “Viru Valge”, “Lauaviin” jms massitooted on tegelikult tehtud välismaalt suhteliselt odava hinnaga sisse veetavast 80-protsendilisest kangest viinast. Nõnda on Liviko laiatarbetoodang kodumaine vaid niivõrd, kuivõrd ta sisaldab tempimisel sellesse lisatud Ülemiste vett... “Iga “Lauaviina”-pudeli ostmisega toetab meie tarbija paraku välismaa alkoholitootjaid. See raha võiks aga aktsiiside, sotsiaalmaksu ning tulumaksu kaudu otseselt toetada meie oma riigikassat,” nendib Arno Kangur. Moe piiritusetehases oli õpetlik tutvuda ka sealse muuseumiga, mis annab ülevaate viinaajamise arengust Eestimaal. Kui valmis Tallinna–Peterburi raudtee ja siinsetele viinatöösturitele muutus sellega eriti ligipääsetavaks põhjatu Vene turg, kasvasid ka viinapõletajate kasumid. Viina eest saadud rahaga ehitatigi enamik Eestimaa seniajani kaunite parkide rüpes seisvatest uhketest mõisahoonetest. Joo, sõber, joo... Peterburi veetav piiritus tõi küll kenasti sisse, aga ka kohalik talupoegkond tuli jooma õpetada. Viinapruulikodade töölistele maksti vägagi sageli palka vaid viina kujul. Teiseks kandis iga mõisnik hoolt selle eest, et külades ikka võimalikult palju kõrtse oleks. Reeglina sätiti need ka naabervalla piiri äärde, et naabermõisnikule kuulunud kõrtside kundesid üle lüüa. Seesuguse mentaliteedi jälgi nägin noorena ka oma kodukülas Haaklas, mis asus Kehtna ja Lelle valla piiril. Üks kõrts tegutses Lelle vallas Kõrtsi talus, teine sellest paarsada meetrit põhja pool Kehtna vallas Pitsima talu maadel... Mõistagi tõi see kaasa joomise hukatuslikult laialdase leviku, mis omakorda kutsus ellu karskusliikumise. Viimase järjekindlast tegutsemisest jõudu ammutanud rahva enesesäilitamistahe viis lõppude lõpuks eesmärgini: nn esimese Eesti Vabariigi aastatel ei olnud alkoholism meil sisuliselt kuigi suur probleem... Vajame üldisi müügipiiranguid Kuhu me oma 12, 13 või mõningatel andmetel koguni 14 absoluutse alkoholi liitriga ühe hinge kohta välja jõudnud oleme, ei vaja paraku pikemalt kirjeldamist. Ei möödu nädalatki, mil mitu inimest purjuspäi sisse ei põle või autoga igavikku ei kihuta. Lausliberaalse turu(stamise) tingimustes ei soovi parempoolne valitsuskoalitsioon aga mingeid üldisi alkoholi müügi piiranguid kehtestada — see olevat kohalike omavalitsuste asi. Kui nii Tallinnas kui ka mitmes eeskätt keskerakondlaste valitseda olevas Harjumaa vallas on kehtestatud mingisugusedki alkoholi müügi piirangud, siis näiteks reformierakondlaste valitsetavas Keilas ollakse justkui alkoholi müügi piiramise sildi all jõudmas sootuks omapärase lahenduseni: Keila linnavolikogu otsusel suletakse seal pisemad alkoholipoed, et suuremad, tarbijate ühistule kuuluvad kauplused sedajagu rohkem oma joomakaupa müüa saaksid. Tegemist on tarbijate ühistu ühemõttelise kokkumänguga Keila linnavolikoguga sealsete võtmeisikute kaudu ning iseäranis inetuks muudab asjaloo see, et seesuguseid tehinguid serveeritakse avalikkusele kui alkoholivastaseid progressiivseid meetmeid... Tegelikult vajame oma elujõu ja meeletervise säilitamiseks ikkagi üldkehtivaid alkoholi müügi piiranguid. Valitsuskoalitsiooni jutud, et probleem vajavat palju sügavamat uurimist, on lihtsalt rahvale puru silma ajamine. Miks Põhja- maades pole juba aastakümneid olnud võimalik laupäeva õhtupoolikust kuni esmaspäevani kärakat osta, aga meil peab olema? Millal valitsuskoalitsioon ütleb väärikalt lahti alkoholiga kaubitsejate toetusrahadest oma erakondadele ja hakkab sisuliselt rahva (vaimu)tervise eest hoolt kandma? ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||