|
||||
Nr 40 (837) Neljapäev, 25. oktoober 2007 |
||||
|
Arhiiv |
XIX sajandil elas-oli teokas baltisaksa keelemees, Peterburi Teaduste Akadeemia akadeemik Ferdinand Johan Wiedemann (1805–1887). Tema sulest on ilmunud töid liivi, mari, vadja, mordva ja permi ning muidugi eesti keele kohta. Tema on ka tolle eesti-saksa sõnaraamatu autor, kus sees on üks kole sõna, muulane nimelt. Tegelikult sündis see sõna kenasti pruukida rohkem kui 150 aastat. Pahaks on ta läinud alles viimastel kuudel. Ei, tavaline inimene on seda sõna vajadust mööda ikka pruukinud ega ole sellega midagi halba mõelnud. Muu asi ei ole ju halb asi, ta on lihtsalt teine, mitte see. Halvaks, põlastavaks, diskrimineerivaks hakkas muulast pidama alles noor kaubandusharidusega rahvastikuminister Urve Palo. Tema on ette pannud üks hoopis uus ja parem sõna välja mõelda. Eks neid eeteid on tulnudki kui seeni sooja vihma ajal, paraku igaühel oma taak kanda. Sisu- ja varjundikoormata sõnu ju polegi. Ega ole tarvis sisutuid sõnu tahtagi. Muulase pelgus ei näita muud kui (alateadlikku) hoiakut, et muu, teine, teistsugune on paha, umbusku vääriv kindlasti. Millest õigupoolest too suhtumine on alguse saanud, pole vist mõtet küsidagi. Küllap igas kultuuris leiame toda võõrakartust. Meenutagem või Inetut Pardipoega ilusate hulgas. Kuni temast kaunis Luik sai. Või “Libahundi” Tiinat või vürst Mõðkinit või tumedasilmseid pärismaalasi, kes kohkunult sinisilmset (taevas paistab silmadest!) eurooplast seiravad, või... Uued ja unarsõnad selles asjas ei aita. Aastaid tagasi, kui alles hakati Eesti elu seadma, korraldas tööturuamet eesti keele kursusi. 20 muukeelset naist. Nende hulgas oli mitu, kel emakeeleks ukraina keel, oli kaks valgevenelannat, kes meenutasid, kuidas pärast IV klassi emakeelne kool äkki muu(vene)keelseks muudeti. Oli üks ingerlanna ja olid kahe Siberisse küüditatud eesti ema ning teislasest isa tütred, üks neist rääkis emakeelt puhtalt, tahtis vaid veidi grammatikat juurde. Teise ema oli õega eestit vaid sosistanud, et lapsed, taeva pärast, ei kuuleks, ära ei õpiks. Oli see hirmust olla teine, olla muulane? Kõiki noid ja paljusid-paljusid teisi Eestis elavaid inimesi püütakse nüüd ühe, eestivenelase mütsi alla mahutada. Pärast pronksiööd otsitakse hüsteeriliselt võimalusi tegemata jäetu korda teha. Otsivad poliitikud ja muiduametnikud. Ehk oleks õigem, kui elu üle mõtiskleksid, keerukatele küsimustele lahendusi otsiksid koos ametnikega need, kes inimest mõista oskavad, psühholoogid ja politoloogid nimelt. Inimene ise ja mina-tema-suhe on keerulised. Näiliselt väga erinevad asjad muutuvad ühe mosaiigi kildudeks, hakkavad kummaliselt kokku kõlksuma. Meedias kirjutati kuue lapse emast, kes Võru arestikambris oma elu lõpetas. Miks ta üldse sinna oli sattunud? Oli ta tõesti maani purjus? Või oli inimesel hingehäda, mida keegi näha ei osanud? Hiljuti leidis tulija oma eaka sõbra põrandalt. Jalad ei kandnud, sõnad olid segased. Kiirabi tuli. Kui aga selgus, et ühe tableti asemel oli võetud seitse, lohutati, et ei ole hullu, üle läheb. Ei läinud. Hullemaks läks. Jalad hakkasid kandma küll, kuid maailmapilt oli paigast ära, ajaratas paarkümmend aastaringi tagasi keeranud. Taas kiirabi, haigla, kõikmõeldavad analüüsid. Ja hilisõhtul telefonikõne tuttavale — me saadame ta nüüd ära, ei ole insulti ega muud äkilist haigust. Ah et elab üksi, et tema sõnul kodus ootav kaasa tegelikult aastaid mulla all... Noh, aga mis siis? Tänavale too inimene haigena ei jäänud. Aga kui ei oleks olnud sõpra, kes takso tellis ja põdeja enda juurde viis? Väliselt on mina-pildi kaotanu ju terve, tegelikult aga ei tea keegi, mida toob järgmine hetk. On tõsi, et sellise ja paljude taoliste situatsioonide lahendamiseks valemit ei olegi. Aga peaks olema ja väga mitu. Mäletate, koolis õpetati matemaatikas asendusmeetodit. Paljudes eluasjades aitaks, kui mina ja tema otsustaja mõtteis koha vahetaksid. Siis ehk ei saadaks doktor ebaadekvaatselt käituvat inimest tänavale või arestikambrisse, siis ehk ei tegeleks poliitikud sõnaloomega, vaid lahendaksid sisulisi küsimusi, siis ehk ei tähendaks muu või teine verejanulist vaenlast, siis ehk leiduks ühisosa paljude näivalt erinevate asjade vahel. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||