|
||||
Nr 38 (835) Neljapäev, 11. oktoober 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Miks siis? Ma ei tulegi enam metsast välja, pihtis maanaine, ma tõesti ei oska enam elada. Hea, et mobiil taskusse jäi, saan sulle helistada: äkki saad sina midagi teha. Jah, olen metsas, sinna lähen alati, kui süda valutab. Saatsin lapselapsed bussi peale, aga buss oli juba veerand tundi enne õiget aega meie peatusest mööda kihutanud. Nüüd ei jõua poisid esmaspäeval kooli, on jälle suur pahandus. Ütle, kuidas elada, kui igaüks teeb, nagu heaks arvab, kui enam millegi peale loota ei ole? Tean küll seda Atko tütarettevõtte Harjumaa Liinid bussi. Olen seda isegi kindlaksmääratud ajal teepervel seistes ootama jäänudki, hiljem asja üle kontrollides teada saanud, et juht on seekord sõitnud tagasi linna hoopis otseteed, minu ja mõnd teistki peatust läbimata. Olen siis ka Harjumaa Liinidele helistades küsinud, kuidas juhte korrale kutsutakse. Lubatakse preemiast ilma jätta. Kas tõesti? Miks siis taas ja taas korduvad samad asjad? Viimati maalt linna sõites lõhkes bussi esirattal rehv. Juht helistas dispetšerile ja sai teada, et varubussi pole olemaski, võtku aga lõhkenud kummiga ratas alt ära, pangu see tagumise ratta asemele, tõstes tagumise esimese asemele, ning sõitku edasi. Kaua mässas juht tookord üha pimeneval metsateel: tungraud ei sobinud, ratast maha ei saanud, vahetamisest rääkimata. Tore, et üks meie tähtsamatest reisijatest — beebi — ema soojas süles lõpuks magama jäi. Ja tore, et lõpuks aitasid juhuslikud külamehed esiratta tagarattaks seada. Buss läks tasahilju liikvele. Mõnikord on kes teab mis bussiosa lahti loksunud ja traatipidi bussi järel lohisenud, kuni keegi vastusõitnud sõidukijuhtidest on meie bussijuhile peatumiseks märku andnud. Ka paistab, et Harjumaa Liinide bussijuhid elavad ürgajas, mil osati õige liikumissuund leida vaid varasematele kogemustele toetudes. Kuidas teisiti mõista nende kurtmist, et ei sõitnud kõigist ettenähtud peatustest läbi sellepärast, et ei tundnud teed. Nad nagu ei teakski, et kaasajal on olemas teede kaardid, rääkimata sellealastest elektroonilistest abimeestest. Aga et niisuguseid näiteid, mis Harjumaa Liine halvasti iseloomustavad, on palju teistelgi maakonna elanikel, seda on tunnistanud mitmed kirjutised ajalehtedes (ettevõte on jätnud sõitmata lausa sadu reise!), sellest võib lugeda internetist, kus bussisõidule asjata lootnud on oma esimese pahameele välja valanud. Kes on selles süüdi? Harjumaa Liinide vanemdispetšeri telefonil vastanu selgitas välja bussijuhi, kes möödunud pühapäeval startis lõpp-peatusest ettenähtust tunduvalt varem. Nime ei öeldud, küll aga lubati temaga rääkida siis, kui ta tuleb järgmiseks reisiks sõidulehte võtma. Harju Maavalitsuse arenguosakonna ülesannete hulgas on ka maakonna teede ja ühistranspordiga seotud temaatika. Küsisin osakonna ametnikult Aleksei Šatovilt, miks peame taluma Harjumaa Liinide omatahtsi vedusid ja miks otsustati ka järgmiseks viieks aastaks usaldada bussiteenused just sellele ettevõttele. Selgus, et ametnikule pole inimeste pretensioonid teadmata, ta isegi kasutavat selle ettevõtte teenust. Süüdi olevat seadus, ja nimelt jäik riigihanke seadus. Selle kriteeriumide järgi olevat Harjumaa Liinid taas saanud lepingu järgmiseks viieks aastaks, mis tähendab neile ühtlasi riigi dotatsiooni. Kas pole kummaline: nüüd on koguni riik oma jäiga seadusega süüdi selles, et ettevõte, kel ei jätku kas huvi või võimalusi rahvale korralikku teenust osutada, seda ometi jätkab? A. Šatov võtab veidi tagasi. Nimelt on selles lepingu projektis (meie jutuajamise ajal polnud leping veel allkirjastatud) esmakordselt sees ka need kriteeriumid, mille täitmata jätmisel saab rakendada sanktsioone. Hea seegi! Et meid, põhiliselt lapsi ja eakaid, kes moodustavad bussikasutajate enamuse, pole tõesti juhuse hooleks jäetud, sellest kõneleb ka fakt, et Harju maavanem kutsub lähiajal kokku maakondliku kvaliteetset transporditeenust kindlustava bussiettevõtte loomist käsitleva nõupidamise. Paistab, et seni on keegi liigagi hästi elada osanud: tööd on, tulemused kehvad, vastutus puudub. Ei ole tarvis riiki kiruda, vaid oma tööd teha. Loodan, et selliste “tegijate” pärast ei pea enam keegi metsa põgenema. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||