|
||||
Nr 37 (834) Neljapäev, 4. oktoober 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Rahvastikuteadlased on välja mõelnud ühe kena pildi, ühe kuuse nimelt. Rahva elu ja tulevikuga on kõik kenasti, kui rahvastiku seisund on nagu kuusk, millel tihe, laiuvate okstega võra. Alumised oksad kõige noorem põlvkond, terav latv eakad pensionisaajad. Mida tugevam on võra, seda rohkem töötegijaid ühe pensionäri kohta, seda noorem ja teokam on ühiskond, rohkem voolab raha pensionikassasse ning kopsakam on eaka pension. Eestis on rahvaarv omariikluse ajal pidevalt vähenenud ning muutunud on rahvastiku struktuur. 1960. aastal oli vanemaid kui 65-aastasi 11,5 % rahvastikust, praeguseks on eakaid 16 % ning 2050. aastaks eeldatavasti juba 27 % rahvastikust. 1990. aastal oli iga pensionäri kohta 2 töötegijat, praegu 1,8 ning 2050. aastaks on ühe pensionisaaja kohta töötajaid vaid 1,27. Kuuse asemel tuleb rahvastikupildile hõre mänd. Muidugimõista jätab see jälje pensionikassale, kuid mitte ainult. Vananev ühiskond esitab väljakutse paljudele eluvaldkondadele. Ja see ei ole tulevikumuusika, see on tänase päeva ülesanne, mis puudutab kõiki ametkondi. Hiljaaegu seisin kassajärjekorras koos armsa olekuga vanaprouaga. Tükk aega oli ta kommipakki käes keerutanud, siis selle ohates tagasi pannud. “Ei saa siiski endale nõnda palju head lubada,” ohkas ta nagu vabandades. See “nõnda palju head” maksis 4 krooni ja mõnikümmend senti. Tema arve oli paarikümne krooni ligi, üks tomat, väike pakk hapukoort, üks koogike, tükk seepi. Elab ta üksinda, kaasa on mulla all, lapsi ei ole, lähisugulasi samuti mitte. Hambad hakkavad otsa saama, uusi oleks vaja. Olevat käinud ja asja uurinud, tema suu kordategemine maksab 6000 krooni. Millal jõuab inimene selle summa kokku korjata, kui tema pension on kübeke alla vabariigi keskmise ning maksta tuleb elamispinna, elektri ja vee eest? Sööma, muide, peab ka. Millal jõuab, kas üldse jõuab? Tõsi on see, et 63. eluaastast hüvitatakse proteeside hinnast 4000 krooni. Ent see on n.-ö tagantjäreletarkus. Proteeside eest tasutud, saadab eakas haigekassale arve ning mõne aja pärast laekubki tema arvele osa kulutatud rahast. Miks peab see süsteem just niipidi toimima, sellest aru ei saa. Miks ei võiks doktor arve tehtud töö eest esitada otse haigekassale ning teenuse (proteeside) saaja tasub ise vaid vaheraha? Paar tuhat krooni on ju märksa kergem koguda kui kolm korda suurem summa. Muide, see ei ole üksnes eaka probleem, see puudutab kõiki hambaravi saajaid. On palju muudki, mida tolles hõreda männi laadses ühiskonnas teha annaks, et kõik, ka vanemad inimesed, end kodusemalt ja mugavamalt tunneksid. Vaadake meie tänavapilti — kui igavalt ühtmoodi vanaprouad riides käivad. Ei mahu ju kõik enam oma koolilõpu kleidi sisse, ja kui mahuvadki, küllap oleks midagi uut ja moekatki vaja. Aga mis on moekas? Kus on nõu andvad stilistid? Trendipiltidel on piitspeened lapselapsed. See, mis neile passib, ei sünni ometi vanaemale selga. Vanaema läheb pruugitud asjade poodi või parimal juhul turule, midagi sealt ehk leiabki. Aga võiks minna mainekasse firmakauplusse, osta sealt jalasõbraliku kingapaari või ilusad, moekad eakohased rõivad. Ei, mitte samasugused kui need, mis tütretütrele sai muretsetud, vaid sellised, mis vanadaamile sobivad. Et me kõik ei kõnniks ühtmoodi pükste ja jopedega, barett silmini tõmmatud, lohmakad spordikingad jalas. Need on vaid paar piisakest merest. Seda, mida peab tegema ühiskond, et tema eakad liikmed end hästi tunneksid, on palju. 1. oktoobril on rahvusvaheline eakate päev. Juba palju aastaid. Mis oleks loomulikum kui see, et tol päeval meeles peetakse oma elutöö teinuid. Kõige kõrgemal tasemel. Ei oleks palju tahta, et kord aastas tervitaksid neid nii president, peaminister kui ka Riigikogu esimees, linnapeadest-maavanematest rääkimata. Kahju küll, aga südamlikud tervitus- ja õnnitlussõnad on ütlemata unustatud. Hiljuti arutati tuleva aasta alampalga suurust. Ametiühingujuht nõudis umbes poole keskmise palga suurust summat. Põhjendus — ei olevat mõeldav, et alampalk on keskmisest pensionist väiksem. Miks ei ole? Keskmise pensioni saaja on 44 aastat töötanud, rasket, vastutusrikastki tööd teinud. Miks peaks tööteed alustav või minimaalseid oskusi nõudva ameti pidaja suuremat tasu saama? Ei peagi. Ent tegu on suhtumisega. Tõsi, uue Eesti aja algul oli suhtumine pensionäridesse suisa mõnitav. Luuameeste plats-puhtaks-ajal oli pensionäriks olemine peaaegu riigivastane tegevus, häbiasi kohe kindlasti. Hoiakud on muutunud. Ei tähenda see, et kõik oleks korras. Täna on rahvusvaheline loomade päev. Ilusate penipiltidega plakateid on linn täis, telerist näidatakse mõnusaid kutsikaid. Ei, jumala pärast, ma ei taha, et postide külge vanainimeste naeratavaid nägusid kleebitaks ning kutsutaks kord aastas eakaid märkama. Aga midagi ei ole parata, meie rahvastikupildil on kuusest mänd saamas ja tähelepanu ning tarkust nõuab see ühiskonnalt rohkem, kui seni on jagunud. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||