|
||||
Nr 36 (833) Neljapäev, 27. september 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Need, kes kujundasid meie kultuuri ja poliitikat aastatel 1950–2000, hakkavad lahkuma. Paljud noored ei tea nende inimeste eluteest peaaegu midagi. Kui möödunud nädala reedel ajalehti sirvisin ja paari tuttava tudengi poole pöördusin, et näe, Kaljo Kiisk lahkunud, küsisid nemad: „Kaljo Kiisk? Kes see veel oli?” Eks püüdsin siis lühidalt öelda, et üks teatri- ja filmimees, kellega ma olen intervjuusid teinud, Kinomajas tema 70. sünnipäeval viibinud jne, seega justkui üks vana hea tuttav. Jah, Kiisk oli vana ja hea tuttav just minuealistele, üle 60-aastastele, mitte noortele, kes ei ole tema filme näinud ja „Õnne 13” puhul seda juhuslikult teleekraanil nähes ühmavad: „Ah, jälle üks eesti jura.” Raske on praegustele noortele selgitada, mis toimus siis, kui meie, Kaljo Kiisa ja temast veidi nooremate põlvkond koolipinke nühkis. Mõelda vaid, Kaljo Kiisk oli tudeng 1950. aastatel, lõpetas Moskvas teatrikunstiinstituudi. Ütle praegustele noortele „Moskva” ja vaata, mis juhtub. Pole neist ju absoluutne enamik Venemaal käinud, ei osata vene keeltki mitte. Mida võiks nendele noortele tähendada Kaljo Kiisk, tema põlvkond, tema väärtused ja elutee? Et ühiskogemust pole, siis peaaegu ei midagi. Meil aga kerkib „Kaljo Kiisk” öeldes igaühel midagi silme ette. Minu esimesed mälestused Kaljo Kiisast on pärit sellest ajast, kui ta pärast Moskvast tagasitulekut oli Tallinna Draamateatri näitleja, mängis vaheldumisi Jaanus Orgulasega Lutsu „Kevades” Tootsi. Tallinfilmi lavastajana kasvas ta üle kellamees Libleks, mängis seda rolli nii „Kevades”, „Suves” kui ka „Sügises”. 1975 oli Kiisk 50-aastane, ilmselt parimas loomejõus. Sel eluetapil valmis tema käe all ridamisi keerulise tagapõhjaga filme. Võib-olla aitas neid teoseid läbi ideoloogilise kadalipu ekraanile suruda see, et ta tundis hästi lubatu-lubamatu piire, sest töötas aastaid Eesti Kinoliidu juhatuse esimese sekretärina. Erilise saatusega olid Kiisa filmiloomingus 1983. aastal tehtud „Nipernaadi”, samuti varem valminud „Hullumeelsus”, mida aastakümneid kinodes ei näidatud, vaid hoiti riiulil. Miks, seda on tänastele sadu, ehk isegi tuhandeid filme näinud noortele väga raske, peaaegu võimatu seletada — peaks lugema lausa loenguid tsensuurist, aga kes see ikka viitsib tänapäeva kiire ja pealtnäha vaba infotulva tingimustes pilku minevikku pöörata. 1995 oli Kaljo Kiisk 70-aastane. Käisin teda enne juubelit Videviku jaoks intervjueerimas. Kui talle eelnevalt helistades küsisin, kus võiksime selleks jutuajamiseks kokku saada, arvas ta, et ikkagi Kinomajas nagu tavaliselt, kuigi oleksime võinud minna ka tema uude töökohta, Toompea lossi, Riigikogusse, kuhu ta oli lasknud end tolle aasta kevadel valida, Reformierakonna poliitikutel end „ära rääkida”. 1995. aastal kogus ta Lääne-Virumaal 4437, neli aastat hiljem Jõgeva- ja Tartumaal kandideerides 2051 häält, olles seal erakonnale suurim häältekoguja. „Mulle need poisid meeldivad,” ütles Kaljo Kiisk, kui avaldasin intervjuu käigus imestust, miks ta just reformikatele hääli kogub. Tundus ju tookord ja ka nüüd, tagantjärele, et oma vaadetelt oleks Kaljo Kiisk paremini sobinud näiteks sotsiaaldemokraatide hulka. „Õnne 13” seriaal juba käis, kingsepp Johannese kui lahke, kõiki ja kõike mõistva rahvamehe roll oli sündinud ja näha Kiiska edukate ja ärimeeste huve kaitsva erakonna ridades võis mõnelegi kummaline tunduda. Selgituseks jäigi vaid seesama „Mulle need poisid meeldivad”, ei mingeid maailmavaatelisi analüüse või midagi muud. Tegelikult oli Kaljo Kiisk mitmesuguseid poliitilisi mänge juba väga pikalt näinud. Oli ta ju 1980–1990 ENSV Ülemnõukogu liige, 1989–1991 NSV Liidu rahvasaadik. Siit võib järeldada, et tegelikult teadis Kaljo Kiisk palju rohkem, kui ta välja näitas ja rääkis. Jääme teda mäletama ka Johannesena seriaalist „Õnne 13” — kõikemõistvana, kuid midagi ikka vaid enda teada jätvana. Pilk püsis ikka tema peal, kuigi ruumis või ekraanil võis olla teisigi. Mõelgem siin näiteks Pajuviidikule filmis „Andres Lapeteuse juhtum”, peaosale telefilmis „Vana mees tahab koju”, õpetaja Voitinskile filmis „Indrek” ja loomulikult Liblele, kes kirikutornis ütles Arnole: „Näe, sünnib siia ilma inimene. Tuli nagu suurele rõõmupühale. Tegi head, tegi endale; tegi halba, ikka kah endale. Ja võib-olla jäi ka palju tegemata. Sest see, kes meile järele tuleb ja ära viib, tema ei oota. Tema paneb käe meie õla peale ja ütleb et: lähme siit ära, sest see aeg, mis sulle anti, on möödas.” On öeldud, et Kaljo Kiisa kohale jääb nüüd tühimik. Võiksime küsida, nagu Maurus küsis Köhleri puhul oma koolipoistelt: „Mis peab meie rahvast saama, kui kõik surevad, kes teda armastavad?” Nii Köhler kui ka Kiisk armastasid oma kodu ja lähedasi. Sellelt pinnalt võrsus nende looming, mis jääb kestma palju kauemaks, kui oli neile elupäevi antud. Minu kunagine üliõpilane Enno Tammer on raamatus „Elu jõud” kirjutanud Kaljo Kiisast, et selline mees ei ole võimeline sigatsema, jalga taha panema, aga ta on näinud, kuidas sigatsetakse ja pannakse jalga taha. Selles mõttes oli Kaljo Kiisk meie põlvkonnale õpetajaks. Tal jätkus alati aega kõigile inimestele enda ümber ning delikaatsust oma elutarkust mitte peale suruda. Sellisena jääb Kaljo Kiisk meie mällu. Õpetajad lahkuvad. Kahju, et enam pole palju neid, kes hõikaksid: „Sisse-sisse, uks on lahti!” PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||