|
||||
Nr 35 (832) Neljapäev, 20. september 2007 |
||||
Arhiiv |
Olen vahel mõelnud, et too vana ütlemine revolutsioonist, mis oma lapsi sööb, peab ikka mitut moodi paika. Kõlab naljakalt, aga Tallinna turgude puhul ka. Vineeri- ja Mööblivabrik läks hingusele, asemele tekkis Lõuna turg. Kinnisvaraarendajad arendasid tollest kaubanduskeskuse. Lisaks Säästumarketile veel seda-koma-teist. Ent sinna ostma minna enam küll põhjust ei ole, sama nägu ja tegu säästukaid on ju mujalgi piisavalt. Ka Balti jaama turg sündis pärast seda, kui raudteeasjad viletsaks läksid ning angaare ja platsi enam sihtotstarbeliselt vaja ei läinud. Nüüd kurdetakse, et turg Toompea müüride alla ei sünni. Ega ei sünnigi, vähemasti seesugusel kujul mitte. Talvel Balti jaama turule minna ei julge, liivaterakest sinna riputatud ei ole, vihmasel ajal loksub roiskvesi üle kinga... Kui sellele turule üht iseloomulikku näitajat otsida, siis — räpasus. Ei olnudki ammu, kui avati kalapaviljon, õhurikas, ruumikas, ostma kutsuv. Nüüd lööb lehk juba uksel nina kinni. Lihaosakonnas, no igast letist ei osta ikka küll. Nõnda võib ju tunduda, et turuhaldajate idee kõik kinni panna on ainuõige. Pole turgu, pole probleemigi. Paraku on võimalik ka turuhooneid puhtana hoida, seal kaupa müüa nõnda, et meeldiv on ostjal ja meeldivad on müüjad. Vaadake või Tartu turgu, toda enne sõda ehitatud hoonet, mis puhtusest kiiskab, kus lihal on liha ja kalal kala lõhn. Nii et saab küll, kui tahetakse ja nõutakse. Muidugi võib Balti jaama turu maa pealt pühkida, selle asemel lõbustusasutuste ja kaupluseboksidega klaaspaleed püsti panna, palmimaju ja istumiskohti rajada. Praegu Balti jaama ümbrust iseloomustavad eluheidikud ehk sinna hängima ja tšillima ei läheks, otsiksid teise koha. Ent soovitaksin otsustajail, linnaisadelgi vahel ilma suurema kaaskonna ja turvameesteta turul käia ning eluga tuttavaks saada. Mis maksab liha suurtes ketipoodides? Millise hinna eest supikondi turult kätte saab? Kus saavad memmed-taadid oma aiast või aiatagusest metsatukast korjatud lilli, oblikaid, marju ja õunu, omakasvatatud kurki, kõrvitsat ja tomatit müüa, kui turul enam kohta pole? Kus saab tädi Maša pakkuda omatehtud kandekotte, mis peavad vastu aastaid, on palju ökomad kui kiiresti katkev ja looduses kauem kui 100 aastat lagunev kilekott? Kust saaks osta osavanäpulise vanaproua heegeldatud pitslinikuid, teiste kootud sokke-kindaid, kolmandate kasvatud toalilli, sama ilusaid, aga neli-viis korda odavamaid kui suurtes poodides? Asju, mida turult saab ja mujalt mitte, on väga palju. Neid inimesi, kes neid vajavad, samuti. Turule tavaliselt isikliku autoga ei tulda, turulise toob kohale troll või tramm, tavaline turul käija on inimene, kelle kuusissetulek on uhkesti kõlavast keskmisest mitu korda väiksem. Just sellepärast seesugusel inimesel Stockmanni leti äärde või Kaubamaja Toidumaailma asja ei olegi. Ja olgem ausad, ei saa ka hästivarustatud suurtest kauplustest paljut sellist pudi-padi, mida argielus vahel vaja läheb ning turult ikka leiad. Just tavalise inimese argielu turgu vajabki. Mingil (vist inimesi arvestaval) põhjusel ongi turud endastmõistetavalt kõikjal Euroopa linnades olemas. Võiks olla ka Tallinnas — puhas, ilus, korralik, mitte selline, kui praegu Nõmmel või Balti jaamas. On see tehtav? Kahtlemata on. Oleneb linnaosavalitsuse nõudlikkusest, omanike korrektsusest, lõppude lõpuks oleneb see ka turulistest. Likvideerimine on kõige lihtsam. Kas ka kõige õigem, see on vaieldav. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||