|
||||
Nr 35 (832) Neljapäev, 20. september 2007 |
||||
Arhiiv |
Olin paar nädalat tagasi noppinud oma noorelt pirnipuult mõned kamalutäied pooltooreid pirne ning need kolleegidele toimetusse maitsta toonud. Et puuviljad olid veel rohekad, jäi suur osa nendest paariks nädalaks kappi seisma. Esmaspäeval tõid Asse ja Imbi pirnid kapist välja ja kiitsid: “Need on vahepeal seismisega väga heaks läinud. Kollased, pehmed ja magusad...” Pärast puuviljade taasmaitsmist arendas Asse mõtet võrdpildina edasi. “Ei tea, kas vanemad inimesed ka aja möödudes paremaks lähevad nagu need pirnid? Vaevalt küll...” Kostsin mõttearenduseks, et küllap oleneb siin väga palju sellest, kuidas me, eakad inimesed, ennast ise tunneme. Kui me oma tervise õigesti toitudes ja kehalist aktiivsust säilitades ning vaimuvärskust hinnates heal järjel hoiame, iseendast ja kaaskodanikest ning ühiskonnastki lugu peame, küllap me siis elupäevade ja -nädalate ning -aastategi möödudes paremakski muutume... Kuid eakate toimetulek ning turvalisus on otsesõltuvuses elukeskkonnast. Meie esmaste tarvete rahuldamise tase aga oleneb meie rahakotikese raskusest (moodsamas kõnepruugis: pangakontost). Tervislik mahetoit on ju märksa kallim kui geneetiliselt muundatud sojaubadest pressitud õlis praetud makaronid-kartulid... Ning hingetoit on veelgi kallim — mida maksavad teatripiletid, raamatud... Need inimesed aga, kel on läinud korda keskmine eestimaalase eluiga — 65 aastat — täis venitada, teavad paraku liigagi hästi, et esiteks on pääsemine (eri)arsti juurde muutunud kuid nõudvaks ootamiseks, ja teiseks — kui te olete viimaks arsti vastuvõtult tulles mõne retseptiga apteeki astunud, siis peate välja käima sadu ja sadu ja sadu kroone. Teame pealegi ülihästi, kui palju on viimastel kuudel kergita- tud piimatoodete hinda, mida on maksma hakanud leib, toasoe ning elektrivalgus. Hinnatõusukarussell aga alles hakkab tuure üles võtma... Seesuguses kontekstis jääb siinkirjutajale eriti arusaamatuks ning põhjendamatuks rahandusminister Ivari Padari ilmselt järelemõtlematu väljaütlemine, et tema inflatsiooni pärast üldse ei muretsevat. Aga kas meie rahanduse ja majanduse normaalne, tasakaalus toimimine polegi siis rahandusministrile mingilgi määral tähtis? Tuleval aastal kehtestuv tulumaksumäär (21 protsenti) on kasulik üksnes kõrgepalgalistele ja kõrgetululistele inimestele, pensionäride nappi sissetulekut aga hakkavad närima aina aplamalt tulumaksualanduse tasakaalustamiseks kehtestatavad aktsiisid. Ka tundub siinkirjutajale vägagi veidrana olukord, et minu üle kolme tuhande küündiv kuupension on tulumaksustatud, aga suurettevõtete tulud on endiselt tulumaksuvabad. Viimane asjaolu, muide, ongi asjatundjate kinnitust mööda kiireneva inflatsiooni peamisi põhjusi. 63-lt 65 või 67-ni? Külma dušina mõjus Eesti pensionäride praeguse keskmise eluea (65–66 aastat) ja aina hõredamaks kippuva ainelise turvalisuse juures 33-aastase sotsiaalministri Maret Maripuu väide, et lähtuvalt töötavate ja pensioni saavate ühiskonnaliikmete ebasoodsast suhtarvust ning euroliidu rõhuasetustest tuleks Eestis kergitada pensionile pääsemise lävendit — praeguse 63 aasta asemel märksa kõrgemale. Heitsin selle “rõõmustava” teadasaamise mõjul pilgu teatmikesse ning võtsin sealt arvnäitajad paari Euroopa riigi kohta. Nii oli Šveitsis meeste keskmine eluiga 2006. aastal 78 ja naistel 83 aastat (1970. a vastavalt 70 ja 76 aastat). Maailmas on keskmise eluea poolest esikohal (84 aastat) Euroopa väikeriik Andorra. Asjaolu, et inimasustus paikneb selles riigis rohkem kui 2000 meetri kõrgusel, pole kindlasti ainus sealse pikaealisuse põhjus — kindlasti on määrav ikkagi ühiskonna kõrge turvalisusaste, mis kätkeb endas tervet elukeskkonda, tervislikku toitu ning kvaliteetset ja kättesaadavat arstiabi. Kui andorralane 67-aastaselt pensionile jääb, on tal keskmiselt elada veel 17 aastat. Aga meil? Pimestavalt suured numbrid Pensionilävendi tõstmise (ükskord see tuleb ju nagunii) jutud jättis valitsuskoalitsioon inflatsioonikeerisesse sattunud pensionäride tegelikku olukorda silmas pidades praegu sinnapaika ja andis eakatele lõpuks hoopis helgema tulevikumärgi: pension tõstetakse kahekordseks. Kokkulepitud ajakava (avalikustati teisipäevastes lehtedes) kohaselt on keskmine vanaduspension järgmisel aastal umbes 4580 krooni, 2009. aastal 5330, 2010. aastal 6100 ja 2011. aastal 6758 krooni. Eakaaslased, ärgem laskem ennast nendest suurtest numbritest pimestada: 2011. aastaks lubatav keskmine pension 6758 krooni on küll lausa paradiisielu tõotav number, kuid kes ütleks, kui palju maksab aastal 2011 leivakilo, piimaliiter või räimekilo, elektrihinnast kõnelemata? On põhjust kahtlustada, et valitsusliit kannustab nimme oma rahanduspoliitiliste sammudega inflatsiooni tagant — siis tal ju kergem topeltnumbritega pensioni maksta. Kas sellega kaasneb mõnesugunegi keskmise pensioni ostujõu tõus, on sootuks iseasi. Ants Tamme |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||