|
||||
Nr 34 (831) Neljapäev, 13. september 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Kased on kulda külge võtnud: sügise algus on käeulatuses. Oh, tuleks vaid kena vananaiste suvi! Siis jõuaks järgmiseks pensipäevaks kokku saadava raha eest planeeritud kütuse ostmise järel selle ka kuivalt keldrisse tassida. Niisiis, jälle muremõtted. Ei ole ka ime, üha kasvavad hinnad ei kerki üksnes lakke, vaid koguni taevasse. Sealjuures nende kaupade ja teenuste hinnad, mis on vältimatud osta ja maksta. Nagu toidukraam, nagu küte, nagu üür. Kas ka elekter? Kes teab, mis kõik veel, sest see paistab olevat vaid ärimeeste, mitte riigi teha — ütles ju peaminister avalikkusele, et tema kuulnud elektri hinna tõstmise kavast meediast. Ehk on inimeste mured aga jõudnud Riigikoguni ja nende murdmiseks püütakse midagi ära teha? Seda näeme ligemal ajal, sest esmaspäeval tulid riigikogulased taas kokku uuele istungjärgule. Kahjuks küll väljapuhkamata, neil polevatki puhkust, vaid üha kohtumised valijatega. Teiselt poolt aga on see töine aeg kindlasti neid rohkem meie igapäevaeluga kurssi viinud. Eakamatele teadmiseks seegi, et üks meie valitud rahvaesindajate ligema aja ülesanne on pensionisüsteemi muudatuste tegemine, ikka õiglasema pensioni huvides. Muide, et mitte ainult vanade eest seista, tahaksin kirja panna ka ühe kummastava suhtumise noortesse peredesse. Nimelt: kes oskaks arusaadavalt ära seletada, miks vanemahüvitise kõrgeimat määra veelgi kergitati, selle asemel et tõsta (väikesepalgalistel) selle alumist määra? Mille poolest näiteks hooldustöötaja laps on riigile vähem väärtuslik kui pangatöötaja oma? Vanemahüvitis tuleb ju riigikassast, mitte tööandjalt. Paluksin vastust peaministrilt, kui ma ei kardaks, et tema pole sellest kuulnudki. Värske õhk teeb meele klaariks. Seda loomulikult ka vanadel, kes pühapäeval põllul kartuleid võtsid või näiteks Tallinnas turul käisid. Kes siis kõndis toidukraami ostma, kes hoopis Estonia taha rahvusooperi turupäevale. Estonia pere lubas soovijatel kohe asuda viiendiku võrra odavamalt müüdavate sügishooaja piletite järjekorda. Samas ei kaotanud seisja midagi laval toimuvast, sest pileteid müüdi õues. Jälgida sai oksjonit, kus priimabaleriin Kaie Kõrbi kunagine kostüüm müüdi maha koguni 5000 krooni eest! Või oodata üllatusnumbrit, milleks oli äsja kuldse medali saanud kettaheitja Gerd Kanteri lavale tulek, kuulata-vaadata katkendeid hooaja uuslavastustest, nautida muusikaõnnitlusi 100-aastaseks saavale Estonia operetile. Igaüks võttis näppu vähemalt sügishooaja kavalehe, kui ta just mõnd müügil olnud suveniiri või rekvisiiti ei ostnud. Rahvarikas turupäev mõjus samas intiimselt. Ehk sellepärast, et peamiselt olid koos hästi kasvatatud heatahtlikud vanemad inimesed. Seevastu sai Uuskasutuskeskuse pruugitud asjade turule kõndinu hoopis särtsakamaid elamusi. Ümberringi kõlas laste naeru, noorte rõõmsat juttu. See oli noorte perede turg: põhiliselt müüsid ja ostsid just nemad. Ikka lapsed kaasas, olgu kas või vankris. Siiasamasse asfaldile oli laotatud tekk, millele olid välja pandud oma pere lastele väikeseks jäänud rõivad. Need müüdi sümboolse hinna eest teistele, kel lapsed väiksemad. Samas vaadati ringi, et leida oma lastele kasutatud rõivaid või jalavarje. Noored on kompleksivabad, nad on keskkonnasäästlikud ja hoolivad, nad ei vii oma lapse vanu, kuid kandmiskõlblikke rõivaid prügikasti, sest teistel peredel läheb neid vaja. Kui riigiisad on hakanud meid sõnadega säästlikkusele manitsema, siis noored pered näitavad selleks eeskuju tegudega. Seepärast ehk polegi kirbuturg, missugust sõna ju meie õigekeelsussõnaraamatus pole, siinkohal vale; täiturg ehk täika näeb välja sootuks teistsugune. Et kirbuturg oli Uuskasutuskeskuse kaupluse õues, siis astuti muidugi ka poodi sisse. Seekord müüdi niigi odavat kasutatud kaupa lausa poole hinnaga. Kindel hind oli vaid raamatutel — 5 krooni. Neid uuriti põhjalikult. Nii mõnigi noormees või neiu oli ennast kas vanasse tugitooli või päris põrandale istuma mahutanud ja lugema unustanud. Siin oli ka venekeelseid raamatuid, nii et huviliste hulgas oli mitmeid võõrkeelseidki noori. Teenindajad olid samuti noored, kelle sõbralikkusel ja väledusel polnud piire. Eakas võis siin tunda ennast nagu kodus: samasugused raamatud, mööbel ja majapidamisriistad on teda ümbritsenud kogu elu. Niisiis: nõukaaeg on odavas müügis ja mida sealt veel võtta on, selle teeb rõõmsalt, enamasti ka humoorikalt ümber ja kulutab lõpuni noor pere. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||