|
||||
Nr 33 (830) Neljapäev, 6. september 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Mindi jälle. Lillekimpudega, lipsustet ja kenasti õhevil noored inimesed. Ühe tee hakul. Ausalt öeldes — ei ma uskunud, et ikka veel nii rõõmsalt ja pidulikult minnakse. Aeg on ju teine, tõed ja tõekspidamised teised. Ent tore on, et miski on püsiv. Või peaaegu püsiv. Koolialgus puudutab ju igaüht. Kas minejat pai ja musiga teele saates või kaugeid aegu meenutades, kuidagi ikka. Kuidas vanaisad-vanaemad tarkust taga nõudsid, kuidas rinnuni lumes sumades mindi, krihvel taskus, tahvel kaenla all, kuidas kümmet käsku õpiti ja keerulisi gooti tähti veeriti, oleme ju kuulnud ja lugenud. Ei mäleta, et siis keegi kurtnuks, kui raske oli, kuis õpetajad kiusasid ja kaaslased ahistasid. Kuigi vahel ikka nurgas seista tuli, pärast tunde jäeti või ülalpidamine tunnistuse peal mitterahuloldavaks hinnati, see oli koolielu, kust hea võeti kaasa, halb unustati ära. Sest aeg oli teine ja inimesed teisemad. Juba mitu nädalat rehkendatakse ajalehtedes, mis kallis see kooliminek küll on. Kevadine koolilõpetamine nõudnud vanemailt sadu tuhandeid — no muidugi ilusalongi, uue mobiiltelefoni ja välisreisiga kokku. Sellega võrreldes jääb alustamine mitu korda odavamaks. Esimese klassi jüts saab mingi tühise kümne tuhande eest kooli pandud, arvatakse. Kuidas kulgeb pereelu siis, kui hommikul läheb kooliteele mitu jütsi, kui paar pisemat jääb veel kojugi, selle üle meedia pead ei murra. Kauboikapitalismi tingimustes ei ole kena vaesema rahva vaevadest rääkida, ei ole kena seegi, et seda vaesemat rahvast üldse on. Vaat vene ajal, siis küll! Siis olid koolid koledad ja õpetajad tigedad, arukam ja edukam inimene üritas kooliskäimist üldse vältida. Kui te ei usu, lugege eelmise nädala Arterit, saate teada, kuis hilisemat nimekat lauljatari ahistati, sest tema ema ei olnud kommunist (!!!), ja mõnda muudki masendavat. Paljud need, kes toda noort daami õpetasid, on veel elavate kirjas. Ma loodan, et nad suudavad ühe kibestunud inimese solvangutest üle olla, olla suurema hingega ja teada, et kõige lihtsam on oma vigade eest teisi lüüa. Löömine näikse koolist kõneldes olevat lausa trendiks saanud. Kukus, tolles mõtlevale inimesele suunatud raadios, küsiti alles hiljaaegu, mis on see kõige jubedam, mida koolialguse puhul kardetakse — liiklusummikud, halvad õpetajad, kehvad kaaslased, vastik varane ärkamine või veel midagi kolmandat-neljandat. Ning küsijad, noored mehed, ei osanud aimatagi, et mõni laps käib koolis varjulist külateed mööda, et kõiki ei sõidutatagi autoga kooli, et mõnele võib kooli algus midagi uut ja ilusat tähendada. Kosutav oli kuulata helistajaid, kes just heast ning toredast rääkisid. Aga enamik neist olid eakad inimesed. Arvestatakse, et Eestis on praegu väikese gümnaasiumi täis kooliealisi lapsi, kellest õieti midagi ei teata. Lastetoetust vanemad vist ikka saavad, aga kas laps koolis käib või ei, polegi selge. Ühelt poolt tähendab see kindlasti lohakat arvepidamist. Kust see algab — koolist, haridusametist või mujalt —, ei oska öelda. Ent küllap on asjal ka teine tahk — vastutustunde, kohusetunde puudumine nimelt. Öeldakse, et kõik algab kodust. Poolikud perekonnad, oma murede maailmas siplevad vanemad, kel pole aega ega jõudu laste elu elada, lapsed, kes on harjunud (harjutatud) saama, võtma, mitte andma, kes teavad küll oma õigusi, mitte aga kohustusi. Vahel lükkab väike lumepall laviini veerema. Kas või toosama meediahoiak, et kooliminek tähendab palju halba ja ei midagi head, võib kujundada samasuguse suhtumise ka noores, kellel on kindlasti põnevam koos sõpradega hängimas käia kui tüütuid valemeid tuupida. Kooliaasta algus annab uue värvingu ka vanaisade-vanaemade päevadele. Paljut, mida noored vanemad ei oska, ei taha või ei suuda, saavad teha just nemad. Oma elutarkusega, oma oskusega maailma paljutahuliselt näha. Teadmisega, et õigustega koos käivad kohustused. Lapsed on kodu nägu. Seda nägu kujundavad kõik kolm (või neli) põlvkonda üheskoos. Olgu see siis selline, et kooliteest saaks tõesti rõõmus tee. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||