|
||||
Nr 32 (829) Neljapäev, 30. august 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Keila vallas mõned kilomeetrid Karjakülast Keila-Joa suunas laiuvad Keila jõe vasakul kaldal jõeorus ning põhjapoolsel laugjal kõrgendikul Keelva küla talude maad. Ühes jõeäärses talus on loomapidajate Nikolai ja Ilse suur veisefarm, kus peetakse ka mitut pulli. Peale isa-ema on farmis ametis ka üks kolmest tütrest. Jäme ots (otsustamisõigus) olevat talus Nikolai käes. Lisaks kasutatakse talus juba pikemat aega tasuta tööjõuna vene rahvusest meest, kelle nimi on Sergei. Ammuse nuusutaja ja kärakamehe staažiga Sergei pererahvalt üldse rahapalka ei saagi, isegi tubakanälga peab vaeseke leevendama bussipeatustest otsitud konide varal. Tihtilugu nähakse meest õhtuti ja öösiti Keila vahel konisid ja pudeleid korjamas, sest magada tal öösiti talus nagunii ei lasta — aetakse muudkui karja järele vaatama, vasikaid otsima jms. Aga samas külas lausa Muuluka bussipeatuse juures on juba kümmekond aastat ühes tillukeses majakeses elanud teine vene rahvusest mees Jevgeni. Kunagi Tallinnas tselluloosikombinaadis töötanud pensionieelikust Jevgenil on tselluloosikeeduaurudest kahjustatud hambad ja kopsud. Tagasihoidlik ja rahumeelne üksik mees elatus viimasel ajal juhuslikest tööotstest. Pealtnäha on mees endaga kuidagiviisi toime tulnud. Haigekassakindlustust tal mõistagi pole. Tänavu 2. juulil lõi Jevgeni rahulikku ellu sisse hävitav, sandistav pikselöök. Tegemist oli Nikolai ja Ilse viieaastase tõupulliga, kes oli millegipärast vabalt veisekarja hulka karjamaale lastud. Jevgeni oli paha aimamata päise päeva ajal läinud Keila jõe äärde oma tavalisse supluskohta avalikus kasutuses oleval kallasrajal. Raevu sattunud mitmesajakilone pull ründas äkitselt Jevgenit, purustades tal kolm roiet ja paisates mehe oma jalge alla. Jevgeni üks põlv sattus pulli sõra alla ja sai väga tõsiselt vigastada. Puskimine jätkus. Õnneks suutis Jevgeni ennast nii palju koguda, et haarata malakas ja hullunud loomale vastu nina põrutada. Loom heitus ja taandus mõnevõrra. Verre pahvatanud adrenaliini ja surmahirmu mõjul hakkas Jevgeni jalavigastusest hoolimata mööda kraavikallast kodu poole kalpsama, pull järgnemas teisel kraavikaldal ähvardavalt möirates ja puhkides. Kuidagiviisi mees siiski pääses looma meelevalla alt. Kiirabiarst, kes Jevgeni üle vaatas, öelnud, et mees pääsenud veel suhteliselt kergesti — siseorganid olid jäänud suuremate kahjustusteta, kuigi peale murtud roiete ja tõsiselt häda saanud põlve oli Jevgenil muidki arvestatavaid tervisekahjustusi. Valust hõõguv põlv ei lasknud läbipuskitud mehel päevi voodis lamada, ta pidi tukastama pooleteise või paari tunni kaupa toolil konutades. Raha valu veidigi vaigistava analgiini jt ravimite ostmiseks tal polnud. Kui möödunud reedel Jevgenit tabanud õnnetusest teada sain, käisin teda vaatamas (elan ise samas külas). Leidsin mehe tuimal pilgul enda ette põrnitsedes õues laua taga istumas. Ta ei lausunud mulle mitte ühtegi sõna, ainult noogutas mõned korrad mu pärimiste peale. Tema ette asetatud toiduainete kastist võttis vaid tomati ja hakkas seda sööma. Viisin ülejäänud toidukraami tema majakesse lauale ning lahkusin õõvastustundega — ja seda mõistagi mitte Jevgeni, vaid teda jõhkra hoolimatusega kohelnud suurfarmerite Nikolai ja Ilse suhtes, sest nad pole oma nüüdseks maha lastud pulli ohvrile pärast õnnetust mitte mingit abi ega toetust pakkunud, korraliku valuraha maksmisest rääkimata. Paraku ei paista Keelva külas Jevgeniga juhtunust seniajani suurt midagi teadvat ka Keila vallavalitsus. Ma poleks siinkohal Jevgenit tabanud õnnetusest ja tema seejärel saatuse hoolde jätmisest ega palgata sunnitöölise Sergei käekäigust nii pikalt kirjutanud, kui seesugused ülimalt taunimisväärsed eluilmingud poleks meie aina enam kihistuvas ühiskonnas järjest sagenema hakanud. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||