|
||||
Nr 31 (828) Neljapäev, 23. august 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Augustikuu on kinkinud meile tõelisi suveilmu. Päevaks päikest, päikest ja veel kord päikest, öötundideks kargust ja just siis eriti lõhnavaid suvelõpu kauneimaid lilli flokse. Meri sillerdab ja sätendab, kutsudes jahutavasse vette, pakkudes mõnusat äraolemist ka vastu õhtut pärast tööpäeva. Rannad on olnud rahvast täis. Kena on teiste hulgas märgata endavanuseid ja eakamaid inimesi. Vanaemasid, kes heal meelel jälgivad pisikeste pruuniks päevitunud lastelaste liivalosside ehitamist. Teisi, kes rannariietes õhtupäikese käes pimedaks sügiseks ja talveks tervist koguvad. Kolmandaid, kes seelikuserva kergitades rannavees ringi jalutavad, lastes paljastel jalgadel tunda merevee paitust. Ja veel neid, kes noorema perega koos kohale sõitnud ning pingil puhates teiste vees lustimisest rõõmu tunnevad. Vesi teeb head, ükskõik, kas sa selles siis kümbled või lihtsalt vaatad tasa loksuvaid laineid. Vesi rahustab, vesi viib mured minema. Saad nautida hetke. Muidugi, ilu on ikka olnud vaataja silmades. Ja muretu meel suvel rohkem rohutirtsu tüüpi, mitte aga usinat eestlast meenutava sipelga omadus. Me võime oma elu ka suvel nii kiireks mõelda ja seada, et mere või järve äärde minek paistab suisa surmapatuna mõjuva ajaraiskamisena. Talveks on ju tarvis küll marju ja seeni, küll kurke ja tomateid purki koguda, pidevalt tuleb aias rassida või kel oma aeda pole, turuhindu jälgida, et kõige õigemal ajal oma ostud teha. Tööd-tegemist on nii palju, et õhtul vajume surmväsinuna voodisse, öösel aga ärkame nimetu ärevuse ajel. Küllap oleme oma mureliku meele ja pideva rahutuse veel tegemata toimetuste pärast pärandanud järglastele, nii nagu meie vanemad meilegi, ega muidu oleks meid Euroopa suurimateks töörügajateks arvatud. Sellepärast on hea, kui meil jätkub teadlikkust vahel siiski lõdvestuda, kas või vee äärde minna. Sest tegelikult on muretsemiseks põhjust küllaga. Kuidas edaspidi toime tulla, kui hinnad muudkui kerkivad? Oli tore märgata, et tänavu pension mõnevõrra suurenes, kuid selle on juba neelanud jõudsalt kasvavad toiduainete ja kõikmõeldavate vajalike teenuste hinnad. Mismoodi me külmade saabudes toasooja eest tasuda suudame? Ela sa suures keskküttega majas, kasuta gaasi-, elektri- või puukütet, kõik küttehinnad on tõusnud. Juba juulikuust kehtestati küttepuude käibemaksu 13-protsendiline tõus. Kas riik võidab sellest, kui peab rohkem toimetulekutoetusi maksma, jättes maksmata õiglase pensioni? Omamoodi kummastav on, et kuigi töötegemise poolest oleme Euroopas esirinnas, jääme teenitud vanaduspuhkusel olles pensionide suuruselt viimaste hulka. Mida tunnevad need eakad, kes eluaastate sunnil, sageli ka oma tulevikku kavandades, kaaluvad hooldekodusse minekut? Ma ei pea silmas oma kodust lahkumisega seonduvaid tundeid, vaid asja puhtmajanduslikku poolt. Taas tuleb ka sellel eakal, kes kogu elu on pühendunult tööd rüganud, samas lapsed kasvatanud-koolitanud, olla teda alandavas rollis, paludes hooldekodu eest tasumiseks abi omavalitsuselt (kõigil ei pruugi isegi kõrgesti koolitatud lapsed oma pere ülalpidamise kõrvalt suuta vanemate hooldekodu eest maksta). Eks kõigepealt ole küll mure, kas hooldekodusse üldse kohta saab. Siis selgub, et tavainimesele makstavast pensionist hooldekodukoha eest maksmiseks (pensionist võetakse teenuselepingus märgitud osa, puhuti isegi 95 protsenti) kaugeltki ei jätku. Näiteks on avamisel uus eraomanduses eakate kodu Villa Benita, kus klient peab maksma kuus 15 000 krooni. On tervitatav, et ajal, mil hooldekodusid on tõesti vaja, sest üha rohkem on meie hulgas vanainimesi, ehitatakse erahooldekodusid. Küllap jätkub sinna ka maksujõulisi kliente. Rohkem aga oleks vaja munitsipaalomandis hooldekodusid, kuhu julgeksid pürgida ka need nn lihtinimestest eakad, kes tõesti peavarju ja hooldust hädasti vajavad. Näiteks maksab Iru hooldekodu koht 6400 krooni kuus, niisiis “vaid” umbes kaks korda rohkem eaka kuupensionist. Kes maksavad ülejäänud osa, kas rohkem lapsed (kui neid eakal on ja nad on maksujõulised) või hoopis omavalitsused? Vastuse sellele leidsin internetist sotsiaalministeeriumi info ja analüüsi osakonna koostatud statistikast. Selgub, et meie 116 täiskasvanute hooldekodus (millest on välja arvatud psüühiliste vajadustega inimestele hooldamisteenust pakkuvad asutused), kus mulluse seisuga elas 4737 inimest, ületavad teenuse kasutaja, tema pereliikme või eestkostja maksed tunduvalt kohalike omavalitsuste eelarvest makstava. Kurb on see, et nimetatud statistika järgi ei tööta hooldekodudes ühtki täiskohaga psühholoogi (seega siis mitte ka väga kallites erahooldekodudes, mida on kokku 28), täiskohaga õdesid on kokku 96, sotsiaaltöötajaid vaid 21. Hooldekodu kenast renoveerimisest ei piisa, neid inimesi, kellest kliendi tervis ja turvalisus sõltuvad, peaks olema rohkem ja nad väärivad korralikku töötasu. See on üks üha enam tähtsustuvaid sotsiaalvaldkondi, millele riigil oleks õige panustada juba praegu rohkem. Nii nagu eakatel tuleks tõsisemalt mõelda oma tervise ja tasakaalukuse säilitamisele, et võimalikult kaua suuta elada iseseisvalt omas kodus. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||