|
||||
Nr 30 (827) Neljapäev, 16. august 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Veetsin paar nädalat oma suvepuhkusest Kagu-Eestis. Mõneski sealses külas vastu Läti või Vene piiri on teed endiselt auklikud ja tolmused. Buss käib vaid paar korda päevas, nädalavahetusel ei jõua ta mõnele poole üldse. Ääremaa mis ääremaa, ehteks linnulaul ja sookurgede hõiked vaiksetel järvedel. Kuidas siit üksikutest taludest küll liikvele pääseb, on täielik logistiline mõistatus. Mõneks päevaks õnnestus koos pojaga põigata ka põhjanaabrite juurde ja kõige muu kõrval kogeda sealsete ääremaade siledaid teid ning inimsõbralikku õhustikku. Laupäeva hommik kella poole üheksa paiku Lääne-Soomes Yyteri külas Põhjalahe kaldal. Otsustan sõita bussiga Turusse, et oma kauaaegseid sõpru külastada. Kuigi olen peatuses üksi, mõtlen, kas kohti ikka jätkub ja kes küll võiksid olla laupäevahommikused reisijad. Täpselt sõiduplaani kohaselt, kell 8.50 saabub buss. Selgub, et olen ainuke sõitja. Küsin, palju pilet Porisse maksab, annan 5 eurot (umbes 78 krooni meie rahas) ja istun esipingile. Kuigi Porini on otseteed vaid 17 km, seisab ees ligi tund ootamatult muljeterikast sõitu. Sõiduplaanist nägin, et argipäeviti käib Porin Linjat OY buss siin, suurtest maanteedest eemal, peaaegu kord tunnis, puhkepäeviti viis korda. Kõigepealt võetakse suund kaugemale, Mäntyluotole. Bussile läheneb vanadaam kepiga, lükkab tükk aega jalga jala ette, kergitab end veidi kõrgemale, et end uksest sisse vinnata. Võtab rahakotist väikese ümmarguse tumedat värvi, umbes meie metallkrooni suuruse asja, vajutab seda korraks bussijuhi piletiaparaadi vastu. Käib vaikne plõks. Saan aru, et see on suhteliselt odav, korduvkasutusega elektrooniline pilet (hiljem Porin Linjat OY kodulehekülge lugedes saan teada, et seda “piletit” saab vajaduse korral täiendavalt laadida). Veel on Mäntyluotost väljasõiduni aega. Bussijuht jätab kassa lahti, võtmed ette, väljub, jalutab tükk maad eemale mereranda, ajab seal ühe kalamehega ligi 10 minutit juttu, siis tuleb tagasi, paneb mootori taas käima. Järgmises peatuses tuleb peale ehtne habemik Soome taat. Vinnab end bussi käsipuid appi võttes üles. Pakun talle kohta esiistmel, taat nähvab: “Mul on oma koht,” ja loivab edasi, sinna, kus kaks pingirida on sõidusuunas, kaks vastassuunas. Sinnasamasse istub järgmistes peatustes veel mitu inimest, kõik omavahel tuttavad. Käivitub valjuhäälne, lõõpiv, naerusuine jututuba. “Sa kah veel elus,” tunnistab tugevate prillidega vanadaam järjekordset seltskonnaga liitujat. Kõnetatu ei jää vastust võlgu, vihjab umbrohule, mis ei hävine, ja nõuab daamilt, et õhtuks olgu laud kaetud, talle tullakse ehale. Kõik naeravad, nii et hambaproteesid säravad. Kui kõik selle ilmakaare külad läbi sõidetud, on bussis paarkümmend sõitjat, keskmine vanus 70–80 aasta kandis. Bussijuht on tervitanud neist umbes pooli nimepidi, küsinud tervise ja sugulaste järele. Esimene väljuja on tugevate prillidega daam, peatuseks “Silmakliinik”. Aga järgmises peatuses, milleks on “Tervisekeskus”, kobivad kõik välja ja võtavad suuna suure maja poole, millel sildid “Apteek”, “Rehabilitatsioon”, “Töötervishoid” jne. Hiljem Pori linna tervisekeskuse kodulehekülge sirvides märkan, et neil on põhimõttest “Kõigi tervise eest” lähtudes pakkuda soovijaile hulgaliselt tegevusi alates regulaarsetest profülaktilistest ülevaatustest kuni eakate tervisevõimlemiseni. Muuhulgas märkan loetelus projekti “Eakatel suu korda”. Pori bussijaama ootesaal ja kõik sinna juurde kuuluv juulis laupäeviti-pühapäeviti ei tööta. Ometi raputab üks energiline ja kuraasikas vanem mees küll ühte, küll teist ust: “Mida kuradit, mis linn see Pori ometi on? Olin eile õhtul veidi võtnud ja tahtsin siin magada, aga politsei viis mind putkasse. Täna jälle uksed kinni! Ei tea, millal see Turu buss ometi tuleb?” Ütlen, et poole tunni pärast. “Noh, siis on veel aega,” muutub vanahärra rõõmsamaks. Kott tehakse lahti ja pudel seatakse suule. Kui Pori–Turu bussile läheme, on vanahärra täies hoos, tema jutuvada ja lauluhääl ei vaiki kogu sõidu vältel, nii et muidu rahulik bussijuht saab lõpuks tõeliselt vihaseks ja kutsub politsei Turu bussijaama vastu. Millal meie Soome-taolisse ühiskonda jõuame? Läheb veel aastaid, enne kui teed korda saavad, bussid jälle käima hakkavad, tervisekeskused maalgi tööle rakenduvad... PEETER MAIMIK |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||