|
||||
Nr 29 (826) Neljapäev, 9. august 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Kelle käsi oli minu taskus veel enne, kui sain kätte juulipensi Laialt propageeritud 250-kroonine pensionitõus alates 1. juulist, “suur tõus” osutus järjekordseks mesijutuks tuhandetele eakatele kodanikele. Juba enne viimaseid valimisi haisu ninna saanud monopolistid alustasid pretsedenditut pealetungi rahva elatustasemele. Kes suurendas oma osa leiva ja piima, elektri ja gaasi, küttepuude ja turbabriketi jne hindade kergitamise hõlptulu jagamisel, kes lihtsalt tõstis hindu. Aga siirdugem kontrollitud faktide valda. Peapööritus majandusedust Praegused võimumehed lähtuvad arvamusest, et rahva mälu on lühike. Las sotsiaalteadlased ja teised kriitikud hauguvad, aga meie karavan läheb edasi. Reformistide vaimne isa Siim Kallas käis juba enne sajandivahetust välja põrutava eesmärgi: Eesti jõudvat Soomele järele 10 aastaga! Siin ta eriti originaalne ei olnud, sest omal ajal lubas Nikita Hruštšov sama kiires korras USA-le järele ja sellest ettegi jõuda. Praegune parteijuht Andrus Ansip jätkab sedasama rahva peibutamise taktikat. Ta võttis taaskasutusele kommunistide vana nipi: anna rahvale nägemus helgest tulevikust. Talvel, vabariigi aastapäeva kõnes seadis peaminister Eesti eesmärgiks tõusta Euroopa 5 jõukama rahva hulka. “Eesti peab endale ambitsioonikaid eesmärke seadma,” kinnitas Ansip ja lisas, et Eesti võivat jõuda rikastele riikidele järele 20–30 aastaga. Ta kuulutas, et “üldrahvalik jõukus toodab heaolu kõigile, mitte ainult üksikutele. Me tahame, et jõukaks saaksid kõik: vanad ja noored, kogu töötav rahvas”. Majandusanalüütikud, nn arvamusliidrid kuulutasid küll Ansipi eesmärgid utoopilisteks, kuid parteijuht ei lasknud end sellest segada. Karavan läheb tema märgistatud teel edasi. Hoolimata sellest, et EL keeldub vaest sugulast kiirkorras oma rikaste klubisse, eurotsooni sisse laskmast. Ja põhjendused selle ilmse ämbrisseastumise asjus olid otse varnast võtta: EL-i reeglid olevat vananenud, bensiini hinnad tõusevad jpm. Ja kerglasi uskujaid jagub nagu ikka. Peapööritus majanduse arengu kõrgetest protsentidest, SKP kasvust aastaga üle 10 % (tänavu I kvartalis 9,8 %) on jõudnud faasi, kus kaob reaalne pind jalgade alt. Sotsiaalteadlasi, kes avaldasid hiljaaegu oma argumenteeritud kriitilise uuringu, ristisid valitsevad parteibossid otsekohe “punasteks”, kes ei usu Eesti rahva helgesse tulevikku ja on vana terminoloogia järgi “kahjulik element”. Pärast pronksiööd kostab natsionalistide leerist nõudeid kehtestada “elanikkonnale psühholoogiline kaitse”. Selle all mõeldakse kõigile teisitimõtlejatele suukorvi pähepanemist. Kiida kõike, hoia patriotismi huvides Eesti mainet nii kõrgel kui vähegi võimalik. Vastasel korral... Riigikogu liige Kalev Kallo märkis ühes intervjuus, et “kriitikat valitsusjuhi ja valitsuse aadressil hakatakse võrdsustama riigivastase tegevusega”. Ebavõrdsuse nõiaratas Neil päevil avaldas EV Statistikaamet uurimuse “Sotsiaalne ebavõrdsus”. Üldise kiidukoori taustal pidi see üllitis mõjuma valitsusele kui mitte tõrvatilgana meepotis, siis vähemalt dokumenteeritud teabena meie rahva heaolu tegelikust tasemest. Nimelt selgus, et Eesti on EL-i 5 kõige ebavõrdsema riigi (Poola, Portugal, Läti, Leedu) hulgas. Kui rikaste ja vaeste tulude vahe EL-is tervikuna on 4,9-kordne, siis Eestis — 5,9-kordne. Ressursside ebavõrdne jaotumine ühiskonnas on paratamatu, kuid tähtis on teada, kuidas ebavõrdsus tekib ja miks mõned riigid on ebavõrdsemad kui teised. Meie liberaalid ei väsi kinnitamast, et mida rikkam on riik, seda rohkem on võimalusi seda rikkust kõigi ühiskonnaliikmete vahel ümber jagada. Riikide rikkuse võrdlemiseks kasutatakse enamasti sisemajanduse koguprodukti (SKP) ühe elaniku kohta. Kui aga võrrelda SKP-d ja ühiskonna ebavõrdsuse taset (Gini koefitsient), siis ilmneb, et vähese ebavõrdsusega riike on nii suurema kui ka väiksema SKP-ga riikide seas ja mingit olulist seost nende kahe näitarvu vahel ei ole. Arenenud riikide puhul ei ole oluline mitte niivõrd see, kui rikas on riik, vaid see, mil määral seda rikkust ühiskonna liikmete vahel ümber jaotatakse. Määrav on sotsiaalkaitsele tehtud kulutuste osatähtsus SKP-s. Statistikaameti teadurid jõudsid järeldusele, et “mida rohkem kulutab riik pensionidele, toetustele ja sotsiaalteenustele, seda ühtlasemalt jaguneb sissetulek; mida vähem riik aga sotsiaalkaitsele kulutab, seda suurem on ühiskonnas rikaste ja vaeste vahe”. Meie SKP-s on sotsiaalkaitsekulutuste osatähtsus üks väiksemaid EL-i riikide peres. Selles suhtes oleme pigem Ladina-Ameerika banaaniriikide kui Skandinaaviamaade tasemel. Sissetulekute jagunemine sõltub paljudest põhjustest ja väärib omaette käsitlust. Märkigem vaid, et kehvemas olukorras on mada- lama haridusega, mittetöötavad ja umbkeelsed elanikud. Vaesus tekitab vaesust. Hariduslik ebavõrdsus on meil juba palja silmaga nähtav, ta kandub edasi põlvest põlve: kõrgharidusega vanemate lapsed jõuavad ka ise kõrghariduseni, nad osalevad huvitegevuses ja kõik see tagab hilisemas elus parema palga ja sotsiaalse positsiooni. Sama lugu on üldjoontes ka tervise ebavõrdsuse puhul. Ülevaate autorid leiavad, et “Euroopas jääb Eesti tervisenäitajatelt viimaste hulka”. Kultuurilise ebavõrdsuse kujukateks näideteks on mitte-eestlased, kes pole ületanud keelebarjääri, maaelanikud, haiged vanurid ja kõik vaesed inimesed. Sissetuleku ebavõrdsus toidab kihistumise mehhanisme turumajanduse tingimustes päevast päeva ja aastast aastasse. Võrdleva eurostatistika meetodeid rakendades jõudsid meie uurijad selliste tulemusteni: • 2004. a (viimased andmed pärinevad sealt) oli vaesuse piir Eestis 27 981 krooni aastas tarbimisühiku kohta, seega kahe täiskasvanu ja kahe kuni 14-aastase lapsega leibkonna vaesuspiir 58 760 krooni. • Vaesuse määr oli 2004. a Eestis 18,3 % (Lätis 19 %, Leedus 21 %), see tähendab, et 241 800 inimest pidi toime tulema vähemaga kui 27 981 krooniga aastas. EL-i liikmesriikide elanikest elab 16 % suhtelises vaesuses. • Pensionid aitavad meil vaesusest välja 193 200 inimest. Enne sotsiaaltoetusi, ka pensione oleks vaesuse määr 39 %. Rootsis enne siirdeid isegi 42 %, pärast neid aga 9 % — madalaim EL-is. Sama tõhus heaolusüsteem on välja kujunenud kõigis Põhjamaades. • EL-is on kvintiilide suhete (kõige vaesemad ja kõige rikkamad) kordaja keskmiselt 4,9, Eestis — 5,9. Seega elanikkonna rikkaima viiendiku sissetulek on 5,9 korda suurem kui vaesel viiendikul. Eestis on Gini indeks üks kõige kõrgemaid EL-is — 0,34, mis kõneleb ebavõrdsuse kõrgest tasemest. Need näitarvud mõjusid valitsuse juhtfiguuridele kui punane rätik härgadele. Ansip ja Padar üritasid valitsuse pressikonverentsil ümber lükata Statistikaameti väiteid. Nende arvates edulugu jätkub, nagu ka parempoolse poliitika õigustamine. Valitsuse esimesed sada kriitikavaba päeva on otsas, kuid reformistid loodavad, et pronkssõduri teisaldamise eest peaministrile antud 22 000 häält lubavad võtta ette uusi samme ebavõrdsuse süvendamisel, anda rikastele uusi võimalusi oma sissetulekute kasvatamiseks. Kelle käe leidsin oma taskust? See oli oma armastatud riigi karvane käsi. • Eluasemega seotud teenused on kallinenud aastaga 14 % ja tõus jätkub. 1. juulist kerkis kütte käibemaks 5 %-lt 18 %-le. Sadadele tuhandetele kaugkütte kasutajatele tähendab see kuus mitte 250 täiendava krooni väljakäimist, vaid hoopis suuremat summat. • 1. juulist kallines küttepuude ruumimeeter 100 krooni. Et ühe ahju kohta ostetakse talveks 6 ruumi, siis on täiendav kulu ca 500 krooni. • Leiva-saia hinnad on viimase paari kuuga tõusnud viiendiku võrra. • Jaanipäeva eel tõusis enamikus kauplustes joogipiima hind umbes 20 % (oli 5.90, nüüd 6.90 krooni liiter). Elu läheb üksnes selle poolest perele 500–1000 krooni võrra kallimaks. • 1. juulist maksab kirja saatmine Eestis 5,5 krooni, oli rohkem kui krooni võrra odavam. • Tarbija maksab alates maikuust iga kilovatt-tunni taastuvenergia toetuseks 2,57 senti. • Kiire hinnatõus jätkub. Juunis oli see kokkuvõttes 5,8 %, kusjuures toidukaupade osas 6,6 % ja eluasemekulude osas 12,5 %. • Bussi- ja rongipiletite tuntav hinnatõus on alanud mitte üksnes Tallinna–Tartu, vaid ka teistel liinidel. Piirhindu pole kehtestatud. Need on vaid üksikud suvaliselt nopitud näited. Tulevaks aastaks valitsuse planeeritavad hinnatõusud on veelgi tõsisemad. Seda saab tunda pea iga pere. Analüütikud on üksmeelsed selles, et kütuse, alkoholi ja sigarettide hinnatõus lööb kõige valusamalt kõige vaesemate perede rahakoti pihta. Seda ei korva ka protsendi võrra alanev tulumaksumäär ega maksuvaba miinimumi väike tõus. Aastatel 2008–2011 suurenevad kõige madalama sissetulekuga perede väljaminekud spetsialistide arvutuste kohaselt kokkuvõttes 5,2 %. Tegelikud võitjad on kõrgepalgalised. Seaduse jõu saanud uus maksupakett suurendab ebavõrdsust. Jutud ebavõrdsuse vähenemisest viimasel ajal ei ole muu kui võimumeeste õõnes propaganda lootuses, et ehk näkkab, ehk saab suurt bluffi esitleda “suure tõusu” pähe. LEIDUR RANNAMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||