|
||||
Nr 29 (826) Neljapäev, 9. august 2007 |
||||
|
Arhiiv |
Tujukas suvi kestab. Jaheda juuli järel on tulnud päikseline august, ent ometi on aeg tagasi vaatama, otsi kokku tõmbama hakata. Sügis tuleb — ja seekord tuleb ta veidi teisiti. Praegu meenutavad pensionäride päevakeskused, klubid ja seltsingud lõbusaid kokkutulekuid, supervanaemade ja ekstrataatide võistlusi, ekskursioone küll mööda Eestimaad, küll piiri taha. Peaaegu igas mälestuskillus kiidetakse rikkalikke kohvilaudu ja paksu supi portse. Üks pidu-pidu alati. Ja kui eakamate eluolust juttu tehakse, on põhjust kiita vanainimeste kerget tantsujalga ning näputöö peenust. Õigusega muidugi. Ei, ega toredate pidude ja sisuka meelelahutuse vastu saa kellelgi midagi olla, kindlasti teevad need elu värvikamaks, toovad kodus tukkujadki välja, teevad tuju heaks ja tervise paremaks. Ometi ei tohiks see olla peamine. Algavad tubasemad päevad. Juba praegu teevad tulevikuplaane need, kes vanema rahva tegemisi juhivad. Taas traditsioonilised koosviibimised ja kohtumised, kontserdid ja muidu peod. Vahel tuleb aga tunne, et kogu see pidutsemine ja meelelahutamine on alateadlikult tähelepanu kõrvalejuhtimiseks, elutähtsatest probleemidest möödavaatamiseks. On kujunenud nõnda, et pensionäride keskused on hakanud peasisuks pidama n-ö pehmeid väärtusi. Küllap on sellelgi oma seletus — aastakümneid olid eakad üsna üksi ja omaette jäetud. Muidugi oli vene ajal ju selliseid kollektiive, kus “väljateenitud vanaduspuhkusele saadetud” olid endiselt hinnatud ja armsad, kus neid alati oma tööpere liikmeiks peeti, kõigile tähtsündmustele kutsuti. Kuid nõnda, nagu on laiali pudenenud paljud suured ettevõtted, nõnda on omaette jäänud ka seal kunagi töötanud inimesed. Uues Eestis loodud päevakeskused hakkasid inimesi ühendama just huvialade järgi. Praeguseks aga peaks nende asutuste põnnipõlv möödas olema. Pealispinda mööda libisemine samuti. Ei ole eakate elu nii roosiline ühtigi. Kui üldse pensionäride elu valupunktidest räägitakse, siis number üks on väike pension. Tõusnud on see natukehaaval ju igal aastal, tänavu väidetakse tõus olevat peaaegu 500 krooni. Kõlab kenasti, kuid tegelikkuses ei ole kõik, mis hiilgab, veel kuld. Pool tuhat krooni tõusis ainult “keskmine” pension, see, mida saavad need, kes on 44 aastat tööd teinud. Ega päris selge ei ole, miks on keskmiseks valitud just 44, mitte näiteks 40 või 45. Ei ole selge seegi, kui palju neid seesuguse staaži omanikke on. Enamikul eakaist on tööaastaid vähem ja ka pension väiksem. Tänavune aasta on toonud kaasa rohkesti hinnatõuse. Esmatarbekaupade 5 %-line käibemaks on asendunud 18 %-lisega. Kallinenud on piim, leib, küte, ees ootab prügiveo, vee ja gaasi hinna tõus, mis omakorda paljusid teisigi hindu kergitab. Sotsiaalminister on kinnitanud, et otsitakse võimalusi pensionisüsteemi edasiarendamiseks. Siin too koht ongi, kus oma sõna peaksid ütlema ka pensionisaajad. Tuleb üheskoos aru pidada, mida muuta, kuidas muuta, et pensionide kasv oleks ka reaalselt tunnetatav, et hinnatõusud juba ette neid paari-kolmesada krooni ära ei sööks, mis vanainimestele suure lokulöömise saatel poetatakse. Pensionäridel on peale kerge tantsujala ja osava käe ka igaühel oma eriala, teadmisi ja oskusi, mida olematuks hinnata ei maksaks. Eakate hulgas on nii juriste, majandusteadlasi kui rahanduse asjatundjaid, on palju neid, kelle seisukohad võiksid sotsiaalpoliitikat oluliselt mõjutada ja parandada. See kurtmine, et pensioniseadus on ebaõiglane ja pensionid pisikesed, see kurtmine on ainult tühja tünni kõmin, ei enamat. Eesti Pensionäride Ühenduste Liit koondab suure hulga eakaid, vaimujõudu, teadmisi ja oskusi peaks jaguma. Sügis öeldakse olevat tibude lugemise aeg. Küllap on õige aeg ka päevakeskuste huvi- ja tegevussuundade muutmiseks, õigemini täiendamiseks. Selleks, et pensionäride kooskäimine ei tähendaks ainult kohvitamist ja kringlisöömist, et eakad ise oleksid eakate poliitika kujundajad. Ja et ükski pensionär ei ütleks: “Mind poliitika ei huvita!” Sotsiaalpoliitika on see poliitika, mis kõiki puudutab ja kõiki huvitama peab. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||