|
||||
Nr 28 (825) Neljapäev, 2. august 2007 |
||||
Arhiiv |
Mida, millal, kus ja kellega süüa? Mida, millal, kus ja kellega juua? Need küsimused muutuvad aktuaalseks eriti siis, kui tekib põhjus mingi ürituse puhul kokku tulla. Mõned joomised-joomingud ja söömised-söömingud on sotsiaalselt aktsepteeritavad, teised leiavad millegipärast isegi riigi ja valitsuse tasandil hukkamõistu — mõelgem näiteks, kuidas on pahandatud selle üle, et Tõnismäel nn pronkssõduri juures veel mullu joodi (tegelikult õigeusklikel ongi lahkunute haudadel söömise-joomise komme). Muidugi, alati leiab põhjuse, miks süüa-juua — ikka on kellelgi sünnipäev, pulmad, pulma aastapäev, kõrgkoolis saadi eksamil läbi või kukuti läbi, kaitsti väitekirja või lõputööd, lõpetamisest on möödunud 5, 10, 15, 20, 25, 30, 40 või 50 aastat ja sel puhul on vilistlased kokku saanud. Ei möödu söömise-joomiseta peied, aastavahetus ega jaanipäev (mõni harv erand välja arvatud). Et asi on ikkagi päris kurjaks kätte läinud, lootis Harju maavanem Värner Lootsmann joomase peaga tehtavaid pahandusi ennetada ja alkoholimüüki Harjumaal piirata, kusjuures teoreetiliselt oleks ta võinud alkoholimüügi Harjumaal lausa ära keelata — see õigus tuleneb alkoholiseaduse paragrahvi 36 punkti 1 lõikest 2, mille järgi võib maavanem “avaliku korra tagamise huvides alkohoolse joogi jaemüügi õiguse peatada kuni peatamise tinginud asjaolu äralangemiseni”. Ei läinud kaua aega, kui järgnes alkoholikäitlejate ja alkoholimüüjate ning nende võimul olevate käsikute rünnak. Ju nad tunnetasid ohtu oma kolossaalsetele kasumitele. Kui aga alkoholimüügist saabki teatav kildkond kasu, siis rahva tervise arvelt ja kuritegevuse kaudu tekib riigile rahaliselt palju suurem kahju, mis jaotub üle ühiskonna, peamiselt kodudesse peaaegu nähtamatult laiali. Sellest siis eksiarvamus, justkui oleks alkoholitootmine ühiskonnale kasulik ja joodikud need, kes aitavad riigi rahakotti täita. Selle eksiarvamuse küüsis tunduvad olevat ka paljud rahvaesindajad, kes on ikka ja jälle tagasi lükanud alkoholimüüki ja alkoholireklaami piiravaid eelnõusid. Võiks ju soovitada neil ja üldse poliitikutel lugeda Soome kirjaniku Veikko Huovineni “Joodiku eetikat”. Kui keegi julgebki mingitest piirangutest iitsatada, kuuleme kohe tootjate-turustajate ja nende esindajate vägevat koori hüüdmas: “Meil on vabadus ja turumajandus, kes julgeb seda piirata!” Meie liberaalne, tegelikult olematu alkoholipoliitika ja reglementeerimatus on kellelegi siiski kasulik. Aeg-ajalt võib siit-sealt kuulda vihjeid, et (mõned) erakonnad saavad alkoholitootjatelt ja -kaupmeestelt annetusi ja peavad seetõttu nende tahet riigi ja kohalike omavalitsuste tasemel läbi suruma. Probleemse käitumisena nähakse alkoholi tarvitamist alles siis, kui inimesest on saanud sõltlane, kes ei suuda oma käitumist kontrollida — ründab teisi kas sõna või teoga, kahjustab oma või võõrast vara jne. Seda, kui inimene oma tervist ja heaolu alkoholiga kahjustab, peetakse tema enda asjaks. Ometi võtab inimene joomaraha reeglina oma pere eelarvest, samuti kahjustab ta oma käitumisega abikaasa või laste tervist ja heaolu. Juba seepärast peaks ühiskond joomarlust pidurdama. TLÜ magistrandi Katrin Streimanni korraldatud ankeetküsitluse tulemused näitavad, et umbes viiendik Tallinna lastest kasvab üles alkohooliku perekonnas, ligi pooled on rohkem või vähem mõjutatud perekonna alkoholiprobleemidest. Peresisene alkoholitarbimine tekitab lastes pidevat muret vanema tervise pärast, üksindust, hirmu, närvilisust, viha, pettumusi, piinlikkust ja häbi. Meie lastel peab olema õigus üles kasvada turvalises keskkonnas, kus vanem on võimeline oma lapse vajadustele reageerima, tema eest hoolitsema. Lauri Beekmann, ühenduse Alkoholivaba Eesti esimees, kirjutas 7. juuni Postimehes, et rek- laamiseadusesse taheti teha parandus, et teleekraan oleks alkoholireklaamist vaba kuni kella 22-ni, siis aga võeti eelnõu tagasi ja kehtima jäi see, et lahja alkoholi reklaam on lubatud alates kella 20-st ja kange alkoholi reklaam kella 21-st. Ometi oleks alkoholireklaami vähendamine ja lõpuks lausa nullimine samm liikumisel karskema ühiskonna suunas. Rahvusvahelisedki uurimused kinnitavad, et mida rohkem alkoholi kättesaadavust piirata, seda väik- sem on joomarlusest tingitud kahju. Samas toob argielu Eestimaal kaasa aastas umbes 2000 alkoholiga seotud surma, lisaks sellele roolijoodikluse jne. Erandolukorraks või kriisiolukorraks ei taheta seda nimetada, sest purjus peaga kihutajad, kaklejad, perevägivallatsejad on meil juba niivõrd tavaliseks muutunud. Mis juhtuks, kui Riigikogu võtaks vastu otsuse, et pidupäevade eel ja ajal alkoholi ei müüdaks? Joomiskultuurist, jooma õppimi- sest rääkimine tähendab ühe mõttetarga sõnul, et neid peab õppima, teisisõnu — õppimiseks peab üha rohkem jooma. Kas poleks õigem õppida kainust? Minu kadunud, täiskarsklasest isa ütles talle pakutavast õlle-veini-viinaklaasist keeldudes: “Ma suudan lõbus olla ka ilma võtmata.” Ja seda ta oligi kodus, tööl, segakoori juhatuse esimehe, pilli- ja naljamehena. Ei võtnud ta tilkagi ei uusaastaööl ega jaanipäeval. PEETER MAIMIK
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||