|
||||
Nr 28 (825) Neljapäev, 2. august 2007 |
||||
Arhiiv |
Seekord käsitletava teema — rikkus ja vaesus Eestis — puhul on mulle ikka meenunud didaktilisevõitu lugu sellest, kuidas jõuka talu perenaine oma teenijatüdruku täitmatut isu kommenteeris. Et “küll see meie Kata sööb ikka palju! Ta pistab kinni peotäie soolasilku ja terve kannika leiba, peale helbib suure kausitäie lõssiga keedetud tangusuppi!”. Perenaine ise aga saanud söönuks “lausa tühjast asjast” — lõiganud pannile mõned viilud suitsusinki, löönud paar-kolm muna peale, lisaks veel tass head kohvi ning tükike kringlit — ja söönud prouakene oligi... Sellest loost kumab selgesti läbi, et täissöönu ei mõista näljast ega püstirikas saa aru vaese muredest. Seesama kurbloolus kehtib paraku sellegi kohta, kuidas Reformierakonna juhitav valitsuskoalitsioon saab aru sellest, missugune on (või on tema arvates) eestimaalaste aineline elujärg. Peaminister Andrus Ansipi meelest elavat me kõik lausa suurepäraselt — riigi SKP (sisemajanduse koguprodukt) muudkui kasvab jätkuvalt ning sellega ühenduses paranevat jõudsasti ka kõigi elanikkonnakihtide toimetulek. Ning et jutud kihistumise süvenemisest Eestis ei vastavat üldse tegelikkusele, sest Gini indeks (üldine ühiskonna kihistumise näitaja) seda ei tõendavat. Pigem olevat asjad vastupidised: kihistumine hoopis vähenevat. Aga kui heita põguski pilk hiljuti avalikkuse ette jõudnud Statistikaameti vastavatele näitarvudele, siis omandavad peaminister A. Ansipi bravuursed sõnad Eesti Vabariigi majanduselu lausõitsengust ning eestimaalaste järjest paranevast materiaalsest heaolust vägagi õõnsa sisu. Nimelt elab Eestis 2004. aasta andmetel suhtelises vaesuses tervelt 18 protsenti elanikkonnast ehk ligi 242 000 inimest. Nendel tuleb läbi ajada vähemaga kui 28 000 krooniga aastas (2333 krooniga kuus!). Lätis elab vaeselt 19 ja Leedus isegi 21 protsenti inimestest. Nentigem, et ühe või teise riigi vaesust mõõdetakse selle riigi majandusarengu taustal, mistõttu ka vaesuspiir on vägagi erinev. Iirimaal on suhteline vaesuspiir meie omast rohkem kui kuus korda, Luksemburgis koguni rohkem kui üheksa korda kõrgem. EV Statistikaameti uurimuse “Sotsiaalne ebavõrdsus” andmetel on Eesti EL-i viie kõige ebavõrdsema riigi (lisaks Poola, Portugal, Läti, Leedu) hulgas, kusjuures rikaste ja vaeste tulude vahe on EL-is tervikuna 4,9-kordne, Eestis aga 5,9-kordne. Hoolimata SKP jätkuvast kasvust ei saa varanduslik kihistumine Eestis lähiaastatel leeveneda, sest toodetavast rikkusest jagub sotsiaalkulutusteks proportsionaalselt järjest tagasihoidlikumalt. On ju Eesti SKP-s sotsiaalkulutuste osatähtsus üks väiksemaid EL-i riikide arvukas seltskonnas. Selles suhtes on Eestit kohane võrrelda mitte Skandinaaviamaadega, vaid mannetute Ladina-Ameerika banaaniriikidega. Teine häda, mis väikese sissetulekuga inimesi Eestis edaspidi aina valusamalt ahistab, on esmatarbekaupade ja -teenuste juba alanud kiire hinnatõus. Piim on juba ligi 20 protsenti kallinenud, kaugküte ja ahjupuud ametlikult 13 protsenti (käibemaksu lisandumine), kuid tegelikult märksa enam, lisaks senisest kallim mootorikütus, bussipiletid jpm. Nii et A. Ansipi jt koalitsiooni juhtpoliitikute õõnsast kiidulaulust meie särava majandusedu aadressil me söönuks ei saa, sest tühi ei täida kõhtu. Süvenev kihistumine ja lausvaesus aga lisavad sotsiaalseid pingeid, mis omakorda nõrgendab ühiskonda ja kahandab tema jätkusuutlikkust. ANTS TAMME |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||