|
||||
Nr 26 (823) Neljapäev, 21. juuni 2007 |
||||
Arhiiv |
Eesti kultuurielus oli hiljaaegu päris tavatu sündmus — Ajaloomuuseumi juurde loodi fond, kust saavad abi taotleda nii eakad muuseumitöötajad kui ka teadustööks ja täiendõppeks tuge vajavad noored inimesed. See on Leida Antingu ja Eve Peetsi fond. Üks tavaline eakas daam, eluaegne muuseumitöötaja on oma eluringist, pere, kodu ja sõprade ringist justnagu välja astunud, päris soliidse summa ohverdanud, et tema huvi- ja eriala areneks. Üks daam — sest Leida Anting puhkab juba 1999. aastast igavest und. EVE PEETSILT ma selgitussõnu palusingi. Leida Antingu nimi on muuseumirahvale ja muidu huvilistele tuttav. Ajaloomuuseumi relvakogu hoidja ja tundja, inimene, kelle teadmisi hindasid kogu Nõukogude Liidu museoloogid. Väike naerusuine leebe olemisega naine, kelle jaoks ajaloolised relvad ei olnud tapariistad, vaid uhkete meeste kaunid ehted, vanade meistrite peenelt töödeldud looming. Traagilise saatusega iseõppija, üks neist, kes oskas sellest, mida elu talle andis, üle olla, endale oma maailm luua. Leida Anting sündis 1919. aastal. Isa suri, kui tema, vaese pere ainuke laps, oli viieaastane. Kolme aasta pärast ei olnud tüdrukul emagi. Sugulaste leivalaud oli lühike ning nõnda sai Leida koduks Punase Risti lastekodu Aasperes. Võipere algkool sai läbi, Kubu gümnaasiumi lõpetamiseks raha ei jätkunud ning kodumajanduskool andis need oskused, millega Leida sobis küll Kolga mõisaproua toatüdrukuks (sealt tema hea saksa keel), küll hiljem teenijaks Moskva Eesti saatkonda. Miks ta Moskvast kabuhirmus põgenes, selle saladuse viis ta endaga kaasa, vihjates päris lõpu eel NKVD sepitsustele. Siis tulid mitmed juhuametid Tallinnas. 1944. aastal sattus Leida Anting Ajaloomuuseumi tehniliseks tööjõuks. Muuseumile olid need rasked ajad. Sõda oli viinud asjatundjaid nii itta kui läände. Rahvavaenlasi otsides fabritseeriti süüdistus, justnagu kavatsenuks muuseumitöötajad oma relvakogu kasutades töörahva riigi ENSV kukutada. 25 + 5 said selle eest toonased spetsialistid Linda Vilmre, Helmut Tarand, Helga Roos (Kross), Aili Pool ja Herta Metslang, Aado Vaik, Leida Loone ja Dagmar Suurorg, kes peagi vabastati, Aleksander Peterson, Taavet Poska, Uno Ussisoo, Arkadi Prozes ning Leena Tõrvand-Mägi ja Juhan Kalmus, kes laagris surid. Leida Anting, noor inimene, päris teise ameti pidaja, jäi õnneks puutumata, kuid tema lähedane sõber viidi ära. Aastaid saatis ta oma imetillukesest palgast Siberisse toidupakke, aastaid õppis ta küll võõrkeeli, küll metallitöö ajalugu ja kõike muud, mis seondus tema lemmikalaga — relvadega. Nõnda ta ise end tunnustatud asjatundjaks koolitaski. Erialainimeste hulgas oli Leida Antingul sõpru kõikjal. Tänu pühendumusele ja sügavatele teadmistele, tänu sellele, et “muuseum oli tema kodu, relvad tema perekond, lapsed, elu mõte”. Ja tänu tema sidemetele, sellele, et tema nimel oli kaalu kõigis muuseumides üle N Liidu, täienesid meie Ajaloomuuseumi kogud, väga palju huvitavat toodi Ermitaažist ja mujaltki. Leida Antingu jaoks ei olnud kogus ühtki lihtsat relva — neil kõigil oli oma lugu, oma loojate ja omanike põnevad lood. Ja muidugi oli Leidal oma lemmik, tilluke pihupessa mahtuv kaunilt inkrusteeritud püstol. Leida Anting jõudis isegi paar aastat pensionipõlve pidada, veidi pärast 80. sünnipäeva läks ta ära paremasse maailma. Maha jäi temast päris ümmargune summa, mille päris Eve Peets. Omakseid Leida Antingul ei olnud, muuseumitöötajaist olime mina ja Sirje Annist temale kõige lähedasemad. Kokkuhoidlikult oli ta elanud, pension oli korralik, kultuurkapitalilt sai ta igakuist toetust, nõnda oli kogunenud päris kenake summa. Esialgu mõtlesime osta mingi ilus ja oluline ese muuseumi eksponaadiks, panna selgitav tekst juurde, et meenutada külastajaile Leida Antingut, jäägitult oma tööle pühendunud inimest. Ent üks eksponaat on üks eksponaat, kui paljud teda ikka näevad. Nõnda too fondi loomise idee tekkiski. Paraku peab juriidiliselt korrektseks asjaajamiseks ühe fondi rahakott olema suurem kui Leida Antingu pärandus. Eve Peets endast väga palju rääkida ei tahtnud. Mis seal ikka... Ülikool, töö Nelijärve turismibaasis, siis 1964. aastast Ajaloomuuseum, teadurikoht, siis massitöö osakond, hiljem peavarahoidja, too kõigi aardekambrite võtmete hoidja amet 33 aastat. Nüüd on ta konsultandi kohal. Praegu on ajalugu üks huviteemasid. Küsisin, milline on muuseumi osa ajaloo avamisel. Muidugi on see igal muuseumil erinev, johtuv omapärast. Äsja tähistas oma 50. sünnipäeva Vabaõhumuuseum. Uut ekspositsiooni avades rõhutati, et noorele linnastunud inimesele on see, kuidas elasid esivanemad XVIII — XIX sajandil, lausa vapustus. Kuidas nad toime tulid? Mullivanni ei ole, mikrouuni ei ole, televiisorit ei ole, elektrit ei ole üldse. Ja ometi elati?! Muuseum näitab arheoloogiliste leidude abiga, et siinmail on soome-ugri hõimud elanud aastatuhandeid, et see on meie põliskodu. 1739. aastal ilmus esimene eestikeelne piibel, Forselius õpetas talupoisse ja viis nad Rootsi kuningale lugema-laulma, tõestamaks, et too loomalaadseks peetud eestlane on samavõrd andekas kui kes tahes muu inimlaps. Tänu luterlusele sündisid Eestis vallakoolid. Muuseum näitab, et enne meidki on midagi olnud, asjad ei teki tühjale kohale. Esemed, portreed, maketid, dokumendid avavad olnud aegu. Kes aga mõista ei taha, sellele tee kas või puust ette ja punaseks, tema ei mõista ega saagi mõistma. XX sajandi sündmusi tõestavad ju dokumendid, ent Molotovi-Ribbentropi pakti ja Eesti okupeerimist ei võeta ikkagi omaks... Muuseum annab võimaluse olnust jutustada, kuidas sellesse sisse elatakse, ei olene ainult jutustajast. Aga muidugi otsib muuseum alati teid, kuidas olnu vastu huvi äratada. Ajaloomuuseumis on säilikuid praegu 300 000 ümber. Otse loomulikult ei mahu need kõik ekspositsiooni, mingil moel aga saab neidki tutvustada. Tehakse ju kõikmõeldavaid näitusi, korraldatakse üritusi, ent lisaks on muuseum leidnud tee õpilaste juurde. Vastavalt õppekavale on korraldatud fonditunde, kus koolilapsed saavad tutvuda hoidlatega, on käidud ka koolides. Ajaloomuuseumil on suurepärane Egiptuse ja Hiina kollektsioon, noid esemeid tutvustatud ongi. On räägitud baltlastest-maadeavastajatest, numismaatikast, keskaegsest linnast, tunnist külakoolis, kus krihvliga tahvlile kirjutati. Õpilastele on see põnev ning juhatab ehk teinegi kord muuseumi tulema. Ajaloomuuseumi enda lugu on värvikas osa Eesti kultuuriloost. 1802. aastal pani raeapteegi omanik, antikvaar, kodu-uurija ja arst Johannes Burchart aluse oma rariteetide kogule Mon Faible, mis hiljem anti üle Provintsiaalmuuseumile (1864). Eesti Ajaloomuuseum loodi 1940. aastal Ajaloo-Revolutsioonimuuseumina. Igal muuseumil on oma elu, omad paremad ja halvemad ajad, saladused ja kummitused. Eve Peets on uuema aja inimene, Ajaloomuuseumi kõige hullemaid aegu teab tema vaid paberite ja nüüd juba lahkunud kolleegide jutu põhjal. EKP VIII pleenum ning see, mis pärast seda tuli, on ju üld- teada. Et aga üks toonaseid otsustajaid ja “patuste” otsijaid Aleksander Kelberg osutunud ise patuseks ning saadetud karistuseks Ajaloomuuseumi direktoriks, seda ei ole väga kõva häälega räägitud. Otse loomulikult hakanud ta siis end rehabiliteerima, teisisõnu muuseumi kahtlasest kraamist puhtaks rookima. Kõik, mis kuidagi Vabadussõja järele lehkas, likvideeriti. Hävitati peaaegu kogu kunagise Sõjamuuseumi varandus, tonnide viisi viidi metallipurustisse küll tsaarirahasid, küll vanu negatiive, paberihunt sõi dokumente, fotosid, maale. Muidugi püüdsid inimesed midagi peita, midagi säästa. Paar lippu, kristalltuhatoos, mille hõberandilt reetlik tekst maha nühiti, veel nipet-näpet. Kui tavalistel aastatel on mahakantava nimistu olnud lehekülg-paar, siis tolle aja oma oli paraja raamatu paksune köide. Nõnda sai suur hulk vaba Eesti ajalugu hukka. Kas nüüd ei ole enam mitte midagi? Minu elu ja kogu meie muuseumi tähetund oli näitus “Kolmevärviline Eesti” 1989. aastal. Ei me uskunud isegi, et fondidest nõnda palju leiame, et suure saali näitust teha. Aga leidsime. Järjekord ulatus Mündi tänava sukapoeni, rahvas ju arvas, et kaua sellist näitust lahti ei peeta. Tagasiside oli südantliigutav, muuseumile toodi esemeid, mida kurjal ajal oli kodus peidetud, küll märke, fotosid, dokumente, sõjaväelaste aumärke ja paguneid jne. Algul võtsime kõik tänuga vastu, hiljem hakkasime valima. Fondid said tõhusat täiendust. Muidugi on siingi olnud selliseid aegu, et tee on ees püsti. Aga kui midagi ei saa, siis kuidagi saab ikka... Minule meeldib mitmekesine ja huvitav töö, huvitavad asjad, kohtumised huvitavate inimestega. Muuseumitöö ongi selline, et ta kas haarab inimese päriselt ja pikaks ajaks või peletab ruttu eemale. Üllatusi pakub see ka. Isegi siis, kui usud, et kõik on valmis. Burcharti kollektsioon on ju meie muuseumi vanim osa, täiesti lõplik ja valmis. Nõnda vähemasti arvasime. 1999. aastal tehti raeapteegis remonti ning siis leidis töömees aknalaua alt jõupaberisse pakitud pudeli. Selles oli Burcharti teise poja Moritza läkitus tulevastele põlvedele. Selles kirjutab ta iseendast, oma unistusest, soovist arstiks saada, mis, paraku, ei täitunud, nõrga tervisega noormehele ei olnud pikka elu antud. Võib ette kujutada, mis tunne oli seda läkitust lugeda... Eve Peetsi on muuseum endale võtnud. Küsisin lõpuks, kuidas Peetsi ja Antingu fond siiski teoks sai, teadupärast ei ole töö kultuuriasutuses veel kedagi miljonäriks teinud. Ekskursioone juhtides seletasin oma perekonna näitel eestlaste saatuselugu, mis rippus ära sünniajast. Minu onu oli sündinud 1895. aastal. Noore mehena läks ta Vabadussõtta, tuli tagasi Vabadusristiga ja sai Paldiski lähedale talu. Ta vanem poeg suri nälga Venemaal tööpataljonis, teine oli Saksa sõjaväes, sai Sinimägedes haavata ning Moeroga lõppes tema tee kusagil Läänemeres. Vanaisa talu eest saime mingisuguse hüvitise ning siis tundsin, et see ongi selleks, et saaksin Leida Antingu pärandi väärikalt elama panna. Vahel öeldakse, et ei üks teiseta jää. Praegu on loomisel veel teinegi fond. Muuseumi kauaaegse töötaja Gunda Kanguri poeg on ettevõtmisest ärgitust saanud ning tahab oma ema elutöö meenutamiseks ning mälestuse jäädvustamiseks samuti Ajaloomuuseumi juurde isikufondi luua. Nõnda et meie läheme ära, aga miski jääb alles, jääb tulevikku. Küsitles IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||