|
||||
Nr 26 (823) Neljapäev, 21. juuni 2007 |
||||
Arhiiv |
Täna algab suvi. Ees on jaanipäev ja jaanituli, ees on aasta kauneimad ööd ja pikimad päevad. Suveööd ja suvepäevad. Kuid ikka kipub mõte veel möödunud nädalasse, mille sees oli leinapäev. Neist rohkem kui kolmekümnest tuhandest inimesest, kes kas märtsi- või juuniküüditamise ajal loomavagunites Siberisse veeti, on paljud praegu veel meiega. Nemad olid siis noored, mõned on koguni Siberis sündinud. Nad on vastupidavad kui raudnaelad ja nad ei ole lasknud ennast murda ka neil aastakümnetel, mil nad küüditamiselt tagasi koju tulnutena pidid murust madalamatena oma sünnimaal elama. Enamik neist on väga südamlikud ja abivalmid, altid teisele inimesele mures kaasa tundma ja hädas aitama. Nagu oleks just selline eriline inimtõug välja valitud, et nende hinge- ja ihujõud suurtes kannatustes proovile panna. Nad on nendele osaks langenud katsumused välja kannatanud ja säilitanud inimlikkuse. Nii on tollased noored suutnud kaugelt külmalt maalt kaasa tuua ka niisuguseid mälestusi, mis soojendasid nende elu seal ja on seda teinud praeguseni. Lindast kasvas Siberis kena neiu. Siberi noormees armus Lindasse ja soovis, et tüdruk Siberisse elama jääkski. Aga niipea, kui võimalus avanes, sõitis Linda tagasi Eestisse. Ta elas siin tavalise tööinimese elu, abiellus, kasvatas lapsed suureks, mattis mehe ja siis oligi käes vanadus. Nüüd oli Lindal aega oma elu üle järele mõelda. Korraga muutus väga tähtsaks noorusaeg, Siber, tihtilugu tuli meelde ka noormees, kes teda oli palunud sinna jääda. Et neist mõtetest rahu saada, otsustas Linda võtta ette Siberi-sõidu, vaadata “enne surma” üle need kohad, kus ta pidi küüditatuna sirguma. “Mind võeti vastu nagu kallist sugulast. Oli inimesi, kes väga hästi mäletasid eestlastest küüditatuid. Siis aga küsis keegi vanameestest, kas ma teadvat ka midagi ühest siin elanud väga ilusast tüdrukust, vist olnud tema nimi Linda. Ütlesin, et mina see ilus tüdruk Linda olengi. Vana mees läks näost valgeks. Tema see oligi, see noormees noorusajast… Nagu tema oli minu mälestustes ikka noor, nii olin minagi olnud tema mälestustes. Ja me kumbki polnud midagi unustanud.” …Millest mõtlesid need Siberi-teel olnud inimesed, kes leinapäeval küüditamisohvrite mälestamisel Tallinnas Linda kuju jalamil küünlad süütasid ja sinna lilli panid? Juhan on sündinud Siberis, tema vanem vend, tol ajal poisike, Siberis näljasurma surnud. Peeter küüditati märtsis 1949. Küüditati kogu pere, neli väikest last, ema ja isa. Peetri kadunud ema rääkis ikka, et neil oli Eestis mahlapudel kase külge rippuma pandud, ja Peeter oli arvanud, et kui nad tagasi tulevad, on pudel mahla täis tilkunud. Ma ei tea, mida mõtleb see vana mees siin, kellega on kaasas keegi noorem, ilmselt poeg. Keda ta silmi pühkides leinab? Noor poiss, praegu hallipäine vanaisa, pandi tööle söekaevandusse. Kas keegi on nende süütute inimeste tööloomadena kasutamise pärast vastust andnud? Mitte ainult eestlaste pärast, kommunismiohvreid on maailmas rohkem kui sada miljonit inimest. Sellepärast kõlas leinapäeval eriti mõjusalt Eesti Memento Liidu esimehe Leo Õispuu kõne, milles ta soovis ja nõudis, et Eesti Vabariigi pealinna püstitataks kommunismiohvrite memoriaal. Nädalavahetusel pidasid Balti riigid ajalookonverentse. Kommunismi kuritegude uurimiseks kutsuti üles moodustama tribunal. Mõni päev enne leinapäeva avati USA pealinnas Washingtonis kommunismiohvrite mälestussammas. Selle mälestusmärgi rajamist on 5000 dollariga toetanud ka EV valitsus. Mälestusmärgi avamisel pidas kõne USA president G. W. Bush. Samba postamendil on ingliskeelne pealdis “Enam kui sajale miljonile kommunismiohvrile ja neile, kes armastavad vabadust”. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||