|
||||
Nr 25 (822) Neljapäev, 14. juuni 2007 |
||||
Arhiiv |
Leinapäev
Aeglaselt avanevad rasked, veidi nagu kõhedaks tegevad metalluksed. Sünkhall ruum, tagapool kaks tankilaadset kolossi, ühel punane viisnurk, teisel haakrist. Ent sisenejat lummab esiplaanil üks tavaline väike paat, meretuultes ja soolavees kõmmeldunud, ankrukett roostes. Selle paadiga põgenes Hiiumaa mees Joonas Kase 1943. aastal Gotlandile. Seina ääres on pikk-pikk rida roostetanud metallnurkadega kulunud kohvreid, küll puust, küll papist. Küll poest ostetud, küll oma kätega tehtud, pikki teid käinud kohvrid... Kes eesti rahva lugu teab, sellele räägivad need hatused kohvrid ja luitunud kaluripaat aastakümnetetaguseid valusaid lugusid. Kes ei tea, mida ütlevad need sellele? Keset ruumi uksed, vaateluukidega ja ilma, rautatud hallid ja määrdunudrohelised uksed Tartu arestimajast, Tallinna keskvanglast, sõjaväevanglast. Uksed, mille taga kambrites on olnud paljud tuntud ja tundmatud inimesed, kes mingil põhjusel võimudele ei meeldinud. Tagapool vitriinides dokumente küll saksa, küll vene ajast, lisaks päris tavalist kodukraami, mis peaks looma pildi keskkonnast, milles elati aastail 1939–1990. Iseasi muidugi, kas RET- või VEF-raadio, kummisaapad või kakaopurk okupatsioonist midagi olemuslikku ütlevad... Muidugi on vitriinides olevasse põhjust süveneda küll — seal on näiteks Romulus Tiituse, Arkadio Laigo ja Nikolai Kummitsa poolt Saksa okupatsiooni ajal Tallinna keskvanglas trükitud mängukaardid, jalanõude ostu luba, jalgrattasõidu luba, lendlehti ja Siberis meisterdatud meeneid, puust portsigar Norilskist, Eesti lipp, mis valmistati Patarei tapikambris 1945. aastal. Ajastusse end sisse mõelda aitavad need kindlasti, kuigi seletavaid tekste võiks küll rohkem olla! Kõik ehk lugeda ei viitsi, mõni aga viitsiks. Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseum avati 27. juunil 2003. aastal Eesti päritolu ameeriklanna Olga Kistler-Ritso algatusel ja tegusal toel. Muuseumi tutvustavas bukletis on öeldud: “Eesti lähimineviku okupatsiooniaegade ja vabadusvõitluse muuseumi eesmärk ja ülesanne on tõepäraselt valgustada pool sajandit kestnud võõrriikide okupatsioonide perioodi ajalugu, koguda ja talletada neid aegu iseloomustavaid ajaloomälestisi [- - ‑] Okupatsiooni ja Vabadusvõitluse Muuseum kujutab endast ühtlasi memoriaali, mälestusmärki neile, kes on kadunud ja keda me meenutame, ja neile, kes elavad ning on pärinud meenutamiskohustuse. Ta peab siduma olevikku ja minevikku, olema ühenduslüliks põlvkondade vahel.” Eesmärkide seas on rõhutatud ka kohustust “tunnustada ja austavalt meenutada vabadusvõitlejaid ning aktiivselt vastupanuliikumises osalenuid, arendada Eesti elanikkonnas okupatsioonide probleemi mõistmist, milleta ei saa olla stabiilset demokraatlikku ühiskonda”. Kokkuvõttes on see päris suur kohustuste koorem. Okupatsioonide probleemide mõistmise või mittemõistmise vilju maitses Eesti ühiskond alles aprilli lõpupäevil ning väidetakse, et söed küdesid tuha alla juba ammu, niisiis — vähemasti seda tööd seniajani piisavalt tehtud ei ole. Kindlasti on okupatsioonimuuseumil olnu avamiseks rohkesti võimalusi. Muuseumi direktorilt Heikki Ahonenilt küsisin: Milline on muuseumi koht Eesti kultuurimaastikul, mis on tehtud, millised on kaugemad eesmärgid? Kultuurimaastikule ei oska mina meid kuidagi paigutada. Eks meie muuseumi sisuks on lähiajalugu ja lähiajalooga on niisugune asi, et see ei ole ju päris valmis ajalugu. Inimesed, kes olid selles osalised, on veel elus. Inimestel on oma isiklikud mälestused, on oma isik- likud hirmud ja armastused, millest järgmisel põlvkonnal, kellel niisugused hirmud ja armastused puuduvad, on vahel väga raske aru saada. Neil lihtsalt puudub see empiiriline kogemus. Lähiajaloo muuseume on hakatud rajama suhteliselt hiljuti. Esimesed tekkisid 70-ndatel. Näiteks Saksamaal on hiiglaslik muuseum, mis käsitleb Saksa ajalugu, aga Saksa ajalugu alates aastast 1945, kus Saksamaa löödi lahku ja hiljem jälle kokku. Ka Washingtonis on muuseum, ei mäleta, kas see on XX sajandi muuseum või mingi muu nimega, kuid ka seal on selliseid asju nagu Kuuba paadipõgenike paat, Nelson Mandela vangikongi uks jne. Ilmselgelt on vaja, eriti pärast niisuguseid murrangulisi hetki nagu Eesti taasiseseisvumine, uutele põlvkondadele selgitada, mis on olnud, kust me tuleme. Ja teha seda mitte selle mõttega, et süvendada minevikus elamist, vaid ikka vastupidi. Veidi loosunglik küll, aga — me ei tohi elada minevikus, vaid peame mõtlema tulevikule. Igasuguse kultuuriasutuse ülesanne on teatud mõttes valgustuslik, hariduslik. Seda ülesannet me püüame täita. See, et meie külastatavus on suhteliselt kõrge, näitab, et ilmselt on selle järele ka vajadus. Eriti rõõmsad oleme selle üle, et meil käib palju noorepoolseid inimesi. Kas teie külastajate hulgas on rohkem välismaalasi või oma rahvast? Kui aasta lõikes võtta, on umbes pooleks. Suvel on rohkem välismaalasi, talvel rohkem inimesi Eestimaalt. Muidugi ei küsi me külastajailt, mis rahvusest või kust nad pärit on, teeme järeldusi kuulamise-vaatamise põhjal. Aprillilõpu sündmused on oma jälje jätnud meisse kõigisse. Millisena Okupatsioonimuuseum praegu oma kohta näeb? Kas saate teha midagi, mis on seni ehk tegemata jäänud? Alustagem sellest, et kõik need probleemid, mida me kogeme, on riiklikud. Meie oleme eramuuseum ning meie endale mingeid riiklikke ülesandeid võtta ei saa. Nende probleemide lahendamiseks on valgustatus ainuke tee. Üks asi on lüüa rusikaga kord majja ning teine asi on võimaldada nendele, kes soovivad midagi õppida ja teada saada, tõesti õppida ja teada saada. Kuigi neid inimesi on vähemus. Kui me aga soovijaile seda võimalust ei anna, siis ei ole ka kedagi süüdistada, kui asjad ühiskonnas kiivas on. Läheneb muuseumi neljas sünnipäev. Nüüd sobib küsida, kas teie muuseum on valmis? Tahaks loota, et ei. Teiste riikide muuseumimaailmaga ei oska ma hästi võrrelda, aga kui rääkida sellest valdkonnast Eestis, siis meil on muuseumimaastik kahjuks aastakümneid olnud alafinantseeritud ning olukord seetõttu väga vilets. Tulemus on see, et muuseumides töötavad inimesed saavad tihtipeale väga viletsat palka. Kindlasti on ju neid, kes töötavad kutsumusest, mitte raha pärast, aga kahjuks ilma rahata elada ei saa ja see omakorda tähendab, et tihtipeale just nooremad inimesed muuseumi tööle tulla ei taha. Muide, Eestis ei ole võimalik õppida museoloogiat. Mõne eriala juures on museoloogiakursus, mis kestab mõne tunni kaupa nädalas pool aastat. Minu teada ainuke Eesti magistrikraadiga museoloog tegi oma töö Hollandis, sest Eestis ei ole kraadikaitsmine üldse võimalik. Poole aastaga ei tule aga üheltki kursuselt sisulisi teadmisi. Enamik inimesi ei tea, et Okupatsioonimuuseum ja Kumu on ainukesed, mis on ehitatud muuseumiks. Kõik teised on kohandatud hoonetes. Võib aimata, kui raske on sellistes tingimustes tööd teha ja esemeid nõuetekohaselt hoida. Eestis on 200 muuseumi, suuremaid ja väiksemaid, ning nende rahastamise skeem on täiesti olematu. Paljudel neist on väga raske: haritud, intelligentset töötajat leida on keeruline. Kas muuseum on valmis, sellele saab vastata aga nõnda, et see muuseum, mis on valmis, on surnud muuseum. Küsimus ei ole ju selles, mis on kogudes olemas ja kas sinna midagi veel juurde tuleb, oluline on see, milline on kogude ja töötajate omavaheline side, milline on see sünergia, mis sealt välja tuleb — näitused, tuletised, teooriad, teadustöö. Kui räägime lähiajaloo muuseumist, siis see on ju põhimõtteliselt teine lugu. Ajalooline muuseum tekkis kollektsioonist — oli näiteks keegi maadeavastaja, kes kollektsioneeris eksootiliste rahvaste esemeid, aegapidi kasvas kollektsioon nõnda suureks, et oli vaja seda haldavat institutsiooni. Lähiajaloo muuseum sünnib poliitilisest tahtest, idee on enne kui kollektsioon. Seda enam ei saa selline muuseum kunagi valmis. Kas Okupatsioonimuuseum eeldab külastajalt teadmisi või lähtub emotsioonist? Kui inimene tuleb siia puhta lehena, kas suudate talle selgeks teha, mis meiega on toimunud? Külastajad on ju erinevad. Loomulikult on igasugune väljapanek kompromiss, mis üritab kokku sobitada erinevate huvigruppide tasandeid. Kes on kõige teadmatum inimene, kes meile siia tuleb? Loomulikult välismaalane. Ja temale tuleb asju seletada suhteliselt lihtsalt. Teisest küljest — klassikalises muuseumis on hästi palju seletusi. Minul on niisugune tunne — see võib olla vale, aga niisugune tunne mul on —, et tekste loevad ennekõike inimesed, kes teavad neid peast. Tänapäeva inimene ei loe teksti, liikuv pilt ja heli on talle palju olulisem informatsiooni andja kui valgele paberile kirjutatud jutt. Oma kodulehele panime juba enne muuseumi avamist üles Memento koostatud represseeritute nimekirjad, ja siis saime elektronkirja ühelt noorelt inimeselt, kes märkis, et vanaisa aina soigunud ja soigunud sellest, kuidas ta Siberis oli, ning see olnud väga tüütu. Ja nüüd, näe imet, nimekirjast selgub, et see ongi tõsi, ta oligi Siberis. Tahan sellega öelda, et on noorte inimeste põlvkond, kellele virtuaalne elu on usaldusväärsem kui vanaisa jutt. See võib meile meeldida või mitte, kuid me ei saa sellest kuidagi mööda vaadata. See on nii, nagu räägiks võõramaalasega. Selleks, et ta meist aru saaks, peame tema keeles rääkima, talle tõlkima. Sama on uute põlvkondadega. 1991. aastast on peale kasvanud kaks põlvkonda inimesi. Huvid ja kooslused muutuvad. Vanemal põlvkonnal on seda ehk raske omaks võtta, aga nii see on. Noored on vanemaid alati ärritanud, aga mis parata. Peame tegema ka teise põlvkonna jaoks tõlketööd. Olen seda vahel ka integratsiooniks nimetanud. Meil mõistetakse integratsiooni all ikka vene ja eesti kogukonna vahelist teesillutamist. Tegelikult ei ole ka eesti kogukond väga ühtne. On olnud murrangulised ajad, elud on kulgenud väga erinevalt ja seetõttu on ka suhtumised põlvkonniti erinevad, kuid ühe põlvkonna sees samuti. Me peame neid erinevusi mõistes neist üle saama, teistele oma keelt õpetama ja natuke ka nende keelt õppima. Ma ei saa aru neist inimestest, kes lootsid, et ajalugu on seisma jäänud ning elu vabas Eestis algab sealt, kus ta 1939. aastal katkes. Mis on muuseumi elus suurim rõõm? Suurim rõõm on see, kui inimesed heast tahtest meid abistavad. Oleme sunnitud mõningaid asju meie kollektsiooni ostma. Tänapäeval on kõik vanad asjad väga kallid ning meil on raha vähevõitu. Ja siis astub ühel päeval sisse mees, kes paneb lauale Vabadusristi III järgu ordeni, mis oli kõrgeim autasu tsiviilteenete eest. Ütles, et vanaisa oma, et mis ma teda ikka seifis hoian. Sellel asjal ei ole hinda. Mitte sellepärast, et see on kullast. See on lihtsalt väga haruldane. Need inimesed, kes tulevad, sest nad on otsustanud, et mingi neile kuulunud ese on oluline kõigile, need inimesed teevad rõõmu. Kui me alustasime, oli meil üsna raske anda ammendavat loetelu esemetest, mida me korjame. Me korjame nii tarbeesemeid kui ka ideoloogilise tähendusega asju, selliseid, mis on väärtuslikud oma olemuselt — tehtud näiteks kas vangilaagris või sõjaväes või metsavennana. Enamasti ei ole need esemed materiaalselt väärtuslikud, neil on teine väärtus. Nad jutustavad ühte lugu. Oleme püüdnud selle poole, et meie kollektsioon jutustaks mitte mingi kangelase lugu, vaid keskmise inimese oma. Aegapidi õnnestus luua sidemeid, on tekkinud ring inimesi, kellele toetuda. Need inimesed teevad rõõmu. Nende toel on tühjast hoonest saanud muuseum. Kuid valmis me ei ole, pigem pika tee algul. Küsitles IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||