|
||||
Nr 24 (821) Neljapäev, 7. juuni 2007 |
||||
Arhiiv |
Meid on üks miljon ja mõnisada tuhat. Neid ainult ükssada üks — teenrid, rahva teenrid, need, keda me märtsikuus Riigikokku valisime. Kas oleme end iial nende osasse püüdnud mõelda? Ega ikka ole! Aga kui mõtlema hakkad, tuleb kahm peale. Juba paari-kolmesaja valija teenimisega oleks tegu küll, mis siis tuhandetest rääkida, kuid Toompeale läksid mõned rahva esindajad ju kümnete tuhandete häältega. Ime siis, et töö tahab tappa. Või — nagu veetlev Kadri talle omase iroonilise naeratusega ütles: rahvasaadik teeb tööd 24 tundi ööpäevas, 7 päeva nädalas. Mis on meie, tavainimeste kandam sellega võrreldes! Kaks puhkepäeva, seaduse järgi 42 töötundi nädalas, mis üle selle, on kurjast. Ja siis ollakse nördinud, et Riigikogu on kolme töökuu jooksul ainult kahe seadusega tegelnud — üks ammust ajast arutatud ja ette valmistatud baaspensioni tõstmine ning teine toosama nende endi esinduskulude ähmastamise seadus. Tegelikult peaksime ju aru saama, et igasuguste kviitungite ja muude dokumentide esitamine on vähemasti piinlik. Noh, tahab neiu Reet öö hakul paari sõbraga pitsat süüa, ostab Maieke mõne õunapabula või küpsisepaki, sõidab Tõnis vabariigi aastapäeval Estoniasse presidendi kätt suruma, tahab ehk mõni valitud mehepoeg Lilysse või mõnda teise peenemasse paika põigata, rahakene kulub — pärast ajakirjanikud, need valvekoerad, kes end neljanda võimu esindajaiks peavad, pärast need ajakirjanikud tuhnivad kuludokumentides, ilguvad, irvitavad ja mõnitavad et küll saab. Igatahes on parem, kui keegi ei näe ega kuule, kuhu see esinduskulu kulub. Aga esinduslik peab Riigikogu liige, too rahva teener olema, teisiti ei sünni mitte. Ja otse loomulikult ei piisa palgast, tollest neljakordsest keskmisest, mis on praegu napilt 40 000 krooni. Mäletate ju küll, armas rahvas, et mõne mehe lapsed banaanipoegagi ei näinud. Nõnda on üpris loomulik, et 30 % palgalisa puhtana kätte, maksuvabalt iga kuu suure töö, ränga vaeva ja esindamise eest on kui tilk kuumal kerisel. Kummastav, et tavainimesed on siiani üldse oma eluga toime tulnud, pered peetud ja tööd tehtud saanud. Peaminister on kõvahäälselt rääkinud Eesti majandusedust, selle kinnituseks tuuakse ka aina kasvav keskmine palk. Ja miks ta kasvama ei peaks, äravalitute hiigelpalgad kergitavad seda kui pärm saiatainast. Läinud nädalal kinnitati, et pensionär vaatab nüüd lootusrikkamalt tulevikku. 1. juulist tõstetakse pensione mitmesaja (!) krooni võrra — vanaduspension tõusis 250 krooni, rahvapension 150 krooni. Paraku ei ela vanainimenegi teises maailmas, käib ikka samades kauplustes kui noorgi, peseb samuti kraaniveega ja õlilampi ei kasuta ka tema. Ning uhkelt kõlav (!) 3700-kroonine keskmine pension on üksnes neil, kes on tööd teinud 44 aastat. Kui vanalt naine, kes praegu 60-aastasena pensionile jääb, kui vanalt too naine tööle pidi hakkama? Väike rehkendus kinnitab, et päris plikaeas. Niipalju siis keskmisest. Tavaküsimus: kas me sellist Eestit tahtsimegi? Tahtsime demokraatlikku õigusriiki, kus võrdne kohtlemine on endastmõistetav, kus rahva esindajad teavad, et nende olemasolu ainus mõte on oma valijaid esindada, rahva ja riigi huvide eest seista ning omaenese tengelpung peaks üsna kõrvaline ja tagaplaanil olema. Paraku näikse Eestis asjad üha äraspidisemaks keeravat. Riigikogu vaevleb vaese teenri vaevades. Maksumaksjate esindusorganisatsioon on hakanud kavandatava seaduse vastu allkirju koguma, rõhutades, et riigikogulaste esinduskulud peavad olema täpselt samuti kontrollitavad ja maksustatavad kui kõigi teiste kodanike tulud ja kulud. Ent tegelikult on see Riigikogu mõtlematusest (või ainult enesele mõtlemisest) johtunud skandaal vaid jäämäe veepealne osa. Tegelikult on kuldvasika kummardamine aina kasvav trend. Äsja tähistas EELK oma 90. aastapäeva. Aktusel Tartus Jaani kirikus rõhutas president Toomas Hendrik Ilves, et kiriku osatähtsus meie ühiskonna moraali kujundamisel võiks olla palju otsustavam, määravam. On tõsi, et kirik on riigist lahus ning elab oma elu. Kindlasti ei pea see olemagi aktiivne poliitiline võitlus, ent märgatavam ja tuntavam võiks kirik olla küll. Ka neile, kes teda ise otsida ei oska või ei taha. Seadused ja allkirjad on üks asi, ent on olemas sellinegi mõiste nagu moraal. Ja kui rahva teenrid enam selle tähendust sugugi ei mõista, siis — tule, taevas, appi! IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||