|
||||
Nr 23 (820) Neljapäev, 31. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Omal mättal
Mõni aeg tagasi kirjutas Videvikus Ellen Valgast. Pealkiri oli “Valel ajal sündinud”. Väga ilusasti kirjutas. Vaatasin, et üle hulga aja tõesti õige jutt. “Meie sinuga ei sobi sellesse ühiskonda,” ütles abikaasa mõni aeg tagasi, korrates varem kõneksolnut. “Kuulsin töö juures: käisid jälle Otepääl ujumas, käisid Pärnus, Tallinnas, Rakveres üritustel. Ise ei taha nagu kuskile minna, ise oled nagu vana rambes viimseni väsinud. Siis küll mõtled: meie sinuga ikka ei sobi kuidagi sellesse ühiskonda.” Tütar rääkis: “Käisin kaubamajas. Seal olid kõik nii moodsad asjad. Ma ei osanud sealt midagi osta. Tunned ennast seal tõesti nagu viimane mats.” Ma ei tea, kes võttis kasutusele väljendi “positiivne”. Ma ei tea küll, mis see täpselt tähendab, aga pead olema positiivne. Pead hüplema ja karglema, olema rõõmsameelne ja optimistlik. Meie ei suuda olla positiivsed. Inimesed on väga väsinud. Inimeste all mõtlen neid, keda ma tunnen. See väsimus on pikaajaline ja süvenenud. Kuulsin raadiost, et Tallinnas toimus rahvusvaheline konverents “Eestlaste ööune kva- liteet”. Sain tuge mõttele, et inimesed on väsinud. Suur osa liiklusõnnetustest toimub juhi liigväsimuse tõttu, mida ei registreeri aparaat. “Ma ei taha midagi, ma ei taha midagi ega kedagi näha, ma ei taha üldse mitte midagi.” Sageli kuulen enda ümber selliseid lauseid. “Mul pole midagi oodata.” See viimane on veel eriti lootusetu ja kurb. Eesmärgi puudumine ühiskonnas: kes joob ennast surnuks, kes töötab ennast surnuks. Palju vahet seal ei ole. Ühel õhtul, oli vist seoses teatrikuuga, püüdis kõrv raadiost lause, et Eesti on näitemänguline ühiskond. Tõesti, kõik ju töötab näitamiseks. Teleka mõjul paljud elavadki. Mis telekapildil on, see on nende jaoks olemas. Tühisaateist on ju näha: on vaid show, veiklev valgus, sähvatused ja kärgatused, on vaid välimus. Seda kinnitavad psühholoogidki, et välimus annab esimeste sekundite jooksul 80 % informatsiooni inimesest. Üha enam mõtlen tarkusele, targale inimesele. Või õigemini selle puudumisele. Aastaid koolis töötades, kus on ju ühiskonna läbilõige ja esindatus, olen väga harva näinud tarka inimest, kes oleks kohe tark, kelle iga sõna on tõesti õige. Sellist tavaliselt pole, aga väga tahaks olla targa inimese lähedal, kuulata tema juttu. Ühelt poolt räägitakse teadmistepõhisest majandusest ja innovatiivsetest tehnoloogiatest. Ha- ridusele ja teadusele lubatakse tublisti rohkem raha anda. Meil on tohutu hulk üliõpilasi, igaüks on mingis koolis käinud. See paistab niimoodi rõõmsameelselt välja. Aga teiselt poolt — reklaamiühiskond. Mulle tundub järjest enam, et pealiskaudsus ja kergemeelsus on otse kohustuslik. Sest muidu ta ei tarbi ju seda, mida telekast näidatakse. Kui pole tarbimist, jääb lõpuks ka tootmine seisma. Mida ühiskond täna inimeselt ootab? Seda, et ta oleks tarbija. Mitte seda, et ta oleks hea töömees, meeldiv inimene, patrioot jne. Vaid just seda, et ainult tarbiks ja maksaks selle kõige eest. Nii lihtne see ongi. Kõik muu ei huvita. Seepärast on meil hulganisti neid, kes mõttetult pudeliga ringi tatsavad, juhe kõrvas. Võtmeküsimuseks ühiskonnas saabki tarkus ja mõistus. Kas lollide pealetung matab meid täiesti enda alla? Teenindajad, kes päevast päeva inimestega kohtuvad, ütlevad, et meie inimesed käituvad näotult. Töö inimestega on üks raskemaid. Lõputud laenud, lõputud võlad. Rahvateenrite saates kuulsin Aarne Rannamäe suu läbi, et ainult 70 000 inimesel Eestis ei ole veel pangalaenu. Mulle on laenamine olemuslikult võõras. Mis tunne on inimesel, kelle palk on aastakümneteks ette panditud? Aga kui midagi juhtub? Ei... ikka laenatakse, nagu jõutakse. Ennem ma olen vaene kui meeletu laenuga. Vaesusel on omad võlud, see annab vabaduse. Tark inimene ei kipu laenama. Nõukogude ajal naersime, kui palju oli koosolekuid ja istumisi. Nüüd ei lähe ka päevagi mööda, kui Eestis pole mõnd suuremat või väiksemat konverentsi. Õhtul teleuudistes näed: saalitäied istuvad. Milline võib olla selliste ürituste kasutegur? Tänaval näed lihtsalt sihitult jalutajaid. Noortekambad kogunevad kaubanduskeskuste ümber. Teha pole justkui midagi. Omal ajal mindi linnadesse kergema elu peale. Maal, talus on alati midagi teha, kuidagi ei jõua töödega valmis. Mugavus ja laiskus sööb inimest. Suurlinnad on rahva surnuaed. Raadiost kuuldud kild: Tallinn ja Tartu on negatiivse iibe kõige suuremad määrajad. Seal on kõige väiksem see arv — 1,... last naise kohta. Kokku elab seal enam kui 500 000 inimest, peaaegu pool meist kõigist. Kui ma kuulsin uue valitsemisprogrammi esimest punkti (iibe pööramine positiivseks), mõtlesin: kulla Ansip, see küll ei õnnestu. Mis vaesel väiksel kodanikul üle jääb? Lihtsalt mureliku näoga loodusesse vaadata ja püüda unustada. Et veidikenegi kergem oleks elada. Vahel küll mõtlen: võib-olla 1800 oleks olnud parem aastaarv sündimiseks? VILLEM VÕSA |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||