|
||||
Nr 23 (820) Neljapäev, 31. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Pronksmees pidavat nüüd oma õiges paigas olema — kenas, rohelusse mattuvas sõjameeste rahulas. Kui talle seljataha kerkib paest müür ja mulda saavad sõjameeste säilmed, peaks olema kõik korras. Kuid kas ikka on? Kas midagi ei jäänud Tõnismäele maha? See koht muutus aegade jooksul pühaks... Kahju, et seda ei mõistetud varem, kui lubati selles kohas kahtlase väärtusega etendusi korraldada. Need olid vist korraldatud ühest keskusest ja nagu lugeda ajakirjandusest, on oodata veel uusi. Oli, kuidas oli, kuid Tõnismäele jäi mingi pühaduse aura, mis kutsub omakseid siia sõjas langenuid meenutama ja lilli tooma. Kas ei võiks Tõnismäel olla üks tagasihoidlik, ilma kedagi solvava sõdurikujuta II maailmasõjas langenute mälestusmärk? Seda mõtet pakkus EE lisalehes Areen (3. mail) Marek Tamm. Kas siis saabuks rahu Eestimaale? Vist ei, sest päris mitmest lehest oli lugeda Eesti terviklikkuse initsiatiivgrupi liikme Ilmar Vananurme kurba kurtmist “Reedetud Petserimaa” (Videvik 17.05.). Selles oli kirjas, et osa eestlasi polevat nõus oma territooriumi loovutamisega Venemaale. See tähendab, et kogu endine Petserimaa koos poole tosina umbkeelse vene vallaga ja 35 000 venelasega ning 6000 eestlasega, mis 1944. aastal Pihkva oblasti alla ära võeti, on “oma territoorium” ja peab kuuluma Eesti riigile. “Oma territooriumiks” said need alad Tartu rahu sõlmimisel, kui taheti uut maakonda Petserimaad teha. Mõte oli üllas ja hea, kuid eestlasi ja setusid elas neil aladel liiga vähe, ainult 20 000 ringis. Uus maakond pidi sündima ja Vabadussõja võitjana võeti maad ja rahvast põlistelt Vene aladelt lisaks. Nii tekkiski imelik maakond, mille 60 000 elanikust oli eestlasi ja setusi ainult kolmandik. Võiks meenutada, et lätlased olid meist jupi maad targemad. Nende uues maakonnas, mis algul kandis Jaunlatgale, alates 1938. aastast Abrene nime, elas 100 000 inimest, kellest 60 000 olid lätlased. 1944. aastal võeti Lätilt ära 30 % Abrene maakonnast ja 35 % elanikest, Petserimaalt aga ligi 50 % maast ja 66 % elanikest. Mis on “oma territoorium”, millal ja kuidas see tekib? Kas veerandsada aastat kuulumist Eestimaa alla muutis põlised Vene alad ikka “oma territooriumiks”? Kui see on nii, nagu I. Vananurm väidab, siis tuleb meil mokk maas pidada, sest üle kahesaja aasta kuulumist tsaaririigi alla ja poolsada aastat nõukaaega annab kõik trumbid Venemaale. Kas pole kurb arusaam? Kui juba millegi eest võidelda, siis olgu eesmärk suur ja üllas. Nagu sellest emotsionaalsest kirjatükist võis välja lugeda, olnud Petserimaa Eesti üks rahvarohkemaid maakondi ja ligi pooled elanikest olnud eestlased. Nii võib see olla legendides ja luuludes, kuid 1938. aastal ilmunud targa raamatu “Väike entsüklopeedia” IV trükk väidab vastupidist. Rahvaarvult (60 438 elanikku) oli Petserimaa Eestis tagantpoolt neljas ja pindalalt (1891 km2) eelviimane. Elanike arvu suhtest oli eespool juba juttu. Kokkuvõtteks: konfliktide lavastajad on ette näinud, et vene karu peab endiselt mingil moel torkima, olgu abiks kas või Petserimaa priske pind. Jõudu tööle, seltsimehed! ENN ESKO |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||