|
||||
Nr 22 (819) Neljapäev, 24. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Me oleme saanud parempoolse Riigikogu ja valitsuse. Me hakkame juba taipama, kuhu see meid viia võib. Reformierakond, kes rahvalt kõige rohkem hääli sai, seisab tegelikult mitte rahva, vaid kõige rikkama ladviku eest ning pole eriti tähtiski, millisesse parteisse see kuulub. Tulumaksu tuleb vähendada, et rikkad maksma ei peaks. Aktsiatelt ja kinnisvaralt ei tohi maksu võtta. Ülejäänud rahvas peab oma tulumaksust ja käibemaksust ülal hoidma kogu valitsusaparaati, Riigikogu, eripensione jms. Isegi rikaste mereäärsete kruntide maamaks on väiksem kui vaesema rahva merest kaugematel kruntidel. Juba on tekkinud soov võõrtöölisi sisse tuua, sest meie oma väärt töölised lähevad mujale suuremat palka ja lahedamat äraelamist otsima. Ja ega töö intensiivsust ka enam kuigivõrd suurendada ei saa, sest naised tõstavad laudu ja mehed veeretavad palke juba vägagi intensiivselt. Aga masinaid seda tööd tegema panna ei saa, sest need maksavad rasket raha, ettevõtjal on aga vaja Hispaanias villasid osta, jahte soetada. Veel saab oma vaba raha investeerida Läänes, kus pole muud muret kui kasumilt vähem makse maksta. Samal ajal langeb meil igal aastal umbes tuhat noort koolisüsteemist välja. Keegi ei tea ega tunne huvi, miks. Iga järgmise valitsuse haridusminister nullib ära eelmise töö ja alustab isikliku uue õppekava väljatöötamist. Süüdistada saab ju kooli, et see ei hoia noort kinni. Mingil määral võivad olla süüdi ka sõbrad ja isegi vanemad. Ministrid laiutavad käsi ja soovivad sellist õppekava, mis ka kõige kehvemale oleks ületatav isegi tema võimatu tunnis käitumise korral. Pedagoogina oli mul kunagi võimalus Saksamaal nädal otsa ühe gümnaasiumi tundides istuda. Enda sügavaks imestuseks märkasin, et bioloogia ja keemia õppekavad olid meie omadega väga sarnased. Seda kinnitasid ka vestlused õpetajatega ja õpikute sirvimine. Üks väike erinevus oli. Nimelt on seal kogu õppekava kaetud vajalike õppevahenditega. Katsete tegemiseks keemias oli iga laua jaoks käru, millel kõik selleks tunniks vajalikud katsevahendid. Meie õpetajatel pole eestikeelsete kirjadega tabeleidki, kui just vanast eesti ajast pole jäänud. Huvitav oli seegi, et seitsmendast klassist alates ei näinud ühtegi korrarikkumist tunnis. Kui asja uurisin, selgus, et need, kes võiksid korda rikkuda, lihtsalt ei õpigi gümnaasiumis. Pärast 6. klassi testitakse õpilaste võimeid ja võimete vähesuse või suure püsimatuse korral suunatakse laps kutsekooli. Seal saab õpilane rahuldada oma liigutusvajadust ning hea töö eest ka kiita. Meie mõttes põhikooli hariduse saab ta kätte kutsekooli viimastel kursustel. Nii tuleb noorest hea spetsialist ja ta võib soovi korral minna gümnaasiumi edasi õppima. Ainult korralik peab olema! Meie hariduse ja psühholoogia asjatundjad toonitavad, et igal õpilasel olevat õigus erinev olla. See ilmselt tähendab, et kui teised õpivad tõsiselt matemaatikat, keemiat või füüsikat, võib mõni erinev klassis laulda, ringi kõndida ja õpetajat segada! Kuidas sel juhul tagada teistele võimalus tõsist tööd teha? Seesugune püha erinevus peaks siiski klassi ukse taha jääma — spordiplatsile, huvialaringi jne. TIIT ARUSTE,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||