|
||||
Nr 22 (819) Neljapäev, 24. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
“Minu isa, Eesti Vabariigi kaitseväe major, võitles aastatel 1918 kuni 1920 Vabadussõjas meie isamaa iseseisvuse eest. Nõukogude võim hindas tema teeneid selles arreteerimisega 1941. a ja küüditamisega Norilski laagrisse, kus ta 43. aastal suri. Nn rahvavaenlase perekonnaliikmena olid minule suletud kõik mere- ja kõrgkoolide uksed. Nüüd represseerib mind minu Eesti Vabariik, ja minul, kahjuks, on usk Eesti Vabariiki kui õigusriiki kadunud,” kirjutab 70-aastane Valdur. Omandireformi käigus teiste üürnikega võrdsetel alustel eluaseme erastamise võimalusest ilma jäänud isikute — see on sundüürnike, sealhulgas baltisakslaste majade ja ametkondlike elamute üürnike jaoks on nüüdne Üürnike Liidu ettevõtmisel tehtav uuring “Omandireformi õiglased lahendid” märk sellest, et meil on riigimehi ja -naisi, kes saavad aru ja soovivad ülekohut heastada. Sundüürniku registrilehele on 1963. a sündinud Tõnis märkinud toimunu tagajärjeks: “Lastel ei ole võimalik saada tagasi ilusat lapsepõlve, tervet täiuslikku perekonda ja suurt armastust, mis võinuks olla” (06.01.2007) ja 52-aastane Urve täpsustab omalt poolt: “Inimsusevastaseid kuritegusid rahaga mõõta ei saa, meie üleelamisi ei suuda keegi kinni maksta!” (04.01.2007). Lea-Reet teeb aga ettepaneku karistada neid Riigikogu liikmeid, kes ORAS-e sellisena vastu võtsid (27.12.2006). Isiklikud kohtumised sundüürnikega on olnud äärmiselt emotsionaalsed. On andestamist ja oma taasiseseisvunud riigi raskuste mõistmist, kuid nüüd, mil valitsus hõiskab seninähtamatust jõukusest Eestimaal, valdab meid hämmastus: miks riik ei asu heastama toimunut? Miks ei räägi praegu valitsev koalitsioon midagi toimunud ülekohtu korvamisest? Ta on ju poliitiliselt otseselt vastutav omandireformi teostamise eest, sest oli neil aastail võimul. Kui Mart Laari esimese valitsuse ajal 1990-ndate algul algas elamute ulatuslik tagastamine kunagiste omanike õigusjärglastele, tekkis kohe neis majades seaduslikul alusel üürnikena elanud inimeste kodanikualgatuslik vastupanuliikumine. Nõuti õiguslikku tasakaalustatust, sest neilt üürnikelt võeti võimalus erastada oma eluruumid üldistel võrdsetel alustel teiste seaduslike üürnikega. Õigusliku tasakaalu taotlejad kujundasid Eesti (sund)üürnike ühenduste võrgustiku, kes seniajani on esindanud humanistlikku aadet omandireformis pelgalt ärihuve silmas pidavate huvigruppide vastu. Meie tegevust kajastab koduleht www.kodueest.ee. Praegu on käibel mitmeid sundüürniku-määratlusi. Kuid sisuliselt on sundüürnik omandireformi objektiks olnud (või jätkuvalt oleva) õigusvastaselt võõrandatud varana tagastatud eluruumides tagastamise hetkel üürilepingut omanud üürnik, üürniku abikaasa või üürnikuga koos elanud täisealine pereliige. Üürnikuks olemist võib tõendada üürilepinguga või rahvastikuregistri alusel. Kui palju on meil omandireformiga tekitatud sundüürnikke? On nimetatud ka arvu 100 000. 17. septembril 1997 esines majandusminister Jaak Leimann elamuseaduse muutmise küsimuses Riigikogus ja pakkus üheks riigieelarve eelistuseks elamumajanduse, elamureformi, eluasemevaldkonna arengut. Vajalike rahasummade määratlemiseks tõi minister korduvalt välja, et tõepoolest, 100 000 on neid inimesi, kes ei saanud EVP-de kaudu oma korterit erastada … nagu kõik teised. Kui nüüd on kohalikes omavalitsustes sundüürnikena arvel kokku umbes 5000 eluruumi taotlejat, siis need on meie kaaskodanikud, endised või praegused maksumaksjad, kes pole seniajani saanud mingit sobiva taseme või hinnaga eluruumi ning taotlevad seda kooskõlas seadustega meie riigi kohalikult võimult. Kinnisvaraärikatelt kostab süüdistusi, miks siis sundüürnikud kolisid võõrasse majja! Loomulikult ei ole meil tegemist omavoliliselt võõrasse korterisse kolinutega, vaid tollase võimu poolt seaduslikult eluruumi asustatud elanikega. Nõukogude võim tühistas 1940. a neil majadel lasunud pangavõlad ja riigistas elamud. Seega saame rääkida ikkagi vaid praeguses Eesti Vabariigis varade tagastamise käigus toimunud ülekohtust, mille küll ORAS § 2 lg 2 pidanuks välistama: “Omandireformi käigus vara tagastamine või kompenseerimine … ei tohi kahjustada teiste isikute seadusega kaitstud huve ega tekitada uut ülekohut.” Kui suur on sundüürnike huvide kahjustatus rahalises väljenduses? Dr Anti Liiv, olles ise sellise seaduse ohver, küsis: kuidas võiks nen- dele üürnikele Eesti riigi poolt otseselt põhjustatud kahju korvamine siiski toimuda? Minister J. Leimann vastas talle Riigikogus, et 10 miljardit oleks see summa, millest 100 000 üürnikku ilma jäid, sest nad ei saanud oma korterit EVP-sid kasutades erastada. Majandus- ja õigusteadus on andnud juba 100 aastat aluse väita, et keegi ei saanud tagastamise käigus endale pool sajandit tagasi olnud vara, vaid ametnikud andsid teatud subjektidele omandiõiguse praegusele varale. Meie arvame samuti. Euroopa õigusruumis ja ka Eestis 1990-ndail aastail kehtinud Kriminaalkoodeksi alusel kvalifitseerub selline tegevus varavastaseks kuriteoks: § 141’ “Riisumine omastamise, raiskamise või ametiseisundi kuritarvitamise teel ametiisiku poolt oma ametiseisundi kuritarvitamise teel”. Täiesti süüdimatult või kuritahtliku kavatsusega saab rääkida 1940. a võõrandatud ainelise vara tagastamisest 50 aastat hiljem! Nüüdseks, 15 aastat pärast omandireformi algust ja paljude kaaskodanike oma kodu purustamist, tuleb meil maksta ka selle patu eest. Riigikogu, võtnud 13. märtsil 1996. a vastu seaduse “Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni ja selle lisaprotokollide ratifitseerimisest”, tegi reservatsiooni, et konventsiooni ja selle lisaprotokollide sätted ei laienevat Eestis omandireformi seadustele. Kas sellega seadustati Eestis euroopalike inimõiguste ja põhivabaduste rikkumine omandireformis? Kas meil on tegemist varandusliku segregatsioonipoliitikaga Euroopas 20. sajandi viimasel kümnendil? HELLE KALDA,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||