|
||||
Nr 22 (819) Neljapäev, 24. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Head nõuanded, miska elus kergemini võiksid läbi saada, pole kuhugi kadunud. Iseasi on see, et neid jagatakse sulle sageli tagantjärele. Nõnda ka nüüd, kui potipõllumehe üks raskemaid töid — maakaevamine — juba tehtud. Aga paneme hea nõu ikka kõrva taha — seda võib ju järgmisel kevadel, kui hing ikka sees, tarvis minna. Nimelt tuleks küla peal jutt lahti lasta, et see suur varandus, mida talvel ust ja aknaid lõhkudes su suvekodust otsimas käiakse, on tegelikult maetud aiamaasse. Küll siis huviliste labidad öösel maad kaevates välguksid! Aga maa ise oli eelmisel nädalavahetusel kartulipanekuks nii küps, nagu üldse olla saab. Ei liiga märg ega liiga kuiv, parajalt mure, parajalt soe. Isekasvatatud köögivili on kõige väärtuslikum, sest ma ei mürgita seda kasvamise ajal mingite kemikaalidega. Kartul ei pea ju kasvama kõrvitsasuuruseks ja porgand on ka normaalmõõtmetes kõige magusam. Siiski on hinge hiilinud kahtlus. Taas nõuannete pärast. Nimelt olevat moodsa mahepõllunduse ja keemiaga turgutatud põllusaaduste vahe ainult selles, et “mahedad” puistavat taimekestele keemilisi pulbreid öösiti, pahad, suure saagi avalikud taotlejad, päeva ajal. Sellest siis olevat mõlema saak ühesugune. Aga et inimese mõtetel on tema kehale ja vaimule suur mõju, siis olevatki eripoest kallima raha eest ostetav maheköögivili (olgu see tegelikult küll öötöö korras väetatud) ikkagi tervisele parem kui pahade suurpõllumeeste peenardelt poodi toodav. Miks sa üldse selle aiamaaga jändad ja ennast vaevad, kui poest võib nagunii kõike osta? Ka see on üks nõuannetest. Küsija räägib õigust, poest on tõepoolest saada nii vana kui ka värsket kapsast, pikka ja ka lühikest kurki, Hispaania tomatit, Poola ja Leedu kartulit jne. Sellest, miks keegi oma aiamaaga jändab, mis kasu ta taimede võrsumise ja kasvamise jälgimisest, hiljem sügistaeva all nende põllult kogumisest saab, on tal mõtet vestelda vaid endasuguse pärilikult mullasongijaga. Sest tegu polegi kasu taotlemisega. Pigem tavaga. Mis kevad see oleks, kui ei saaks seemnepakke sorteerida, pidada plaani, kuhu mida külvata, kuhu mida istutada! Aga tuleb meeles pidada, et nende mõtete pärast ei tasu teistmoodi arvajaga vaidlema minna. Milleks seda, kui meie päritolu, kasvatus, mõttemaailm ja mis kõik veel on ju nii erinevad! Põllulapil või lillepeenarde juures askeldades korrastuvad inimese mõttedki. Lihtne tegevus, puhas kevadõhk, linnulaulune vaikus, üleni õitelumes toomingad. Kõik see kokku on teraapia, mis Tallinnas aprilli lõpupäevade üleelamisest kogunenud pingetest ja samaaegselt Moskvas toimunu jälgimisest saadud šokist taas tasapisi välja aitab, tasakaalu viib. Kogu maailm muutub, paarikümne aasta tagune Euroopa poliitiline kaart ei kõlba enam kuhugi, näiliselt stabiilsetest suhetest kaasmaalastega on saanud närviline, kuid küllap siis tõde peegeldav tõmblemine. Ometi, ka nemad tunduvad nüüd teistsugustena. Näen hommikuti trammiga tööle sõites seda, mida varem ei olnud: nagu põlisrahvas, nii loevad ka paljud kaasmaalased nüüd ajatäiteks ajalehte. Mulle see meeldib. Kirjasõnasse süvenemine tähendab sageli ühtlasi mõtlemist, oldagu siis kirjutatu poolt või vastu, peaasi, et oma peaga mõtlemist. Nii oskame ehk paremini sorteerida ka meile pakutavaid nõuandeid, jättes mõned neist kui naljanumbrid kõrvale, pidades teisi kuritegelikeks, kolmandaid meie endi tasakaalu säilitamise huvides kõlbmatuteks. Hea nõu on kallis siis, kui selle järgi toimides jätame eiramata igipõlised talupojatarkused ning käitume õiguspäraselt ja inimlikult. Asse Soomets |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||