|
||||
Nr 21 (818) Neljapäev, 17. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Nüüd, kui ENSV ajal Tõnismäele püstitatud Pronksmees leidis Eesti Vabariigis oma õige koha, on viimaks ometi aeg hakata õigele kohale liigutama ka Eesti Vabariigi piiri! 18. mail möödub kaks aastat päevast, mil EV välisminister U. Paet rahuloleva žestiga Moskvas Eesti–Vene uuele piirilepingule alla kirjutas. See allakirjutamise akt oli Tartu rahulepingu hülgamine koos nende halbade tagajärgedega, mida paljud senini veel üldse ei adu. Selle aktiga ei rahuldatud Vene poolt, küll aga tehti unustamatult haiget petserimaalastele. Neile, kes Petserimaal elavad. Ja neile, kes Petserimaalt pärit. Haiget tehti ka neile eestlastele, kes ei ole nõus oma territooriumi loovutamisega. Palun kogu hingest nii poliitikuid kui ajakirjanikke — jätke ükskord ometi Petserimaa piiriprobleemidest ja inimestest kõneldes kõrvale nimetus setu. Poliitiliselt on setu (seto) Eesti Vabariigi kodakondne, seepärast rääkigem EV kodanikest, keda Petseri rajoonis elab umbes 7000. Setudest mulkidest, saarlastest las räägivad etnograafid. Setu ei ole poliitiline termin. Meie kodanikud elavad Petserimaal, vaatamata sellele, et nii valitsuspoliitikud kui ka hulk mittepoliitikuid ei soovi ega soosi, et nad oma kodumaal elaksid. Nad on kõik need 16 aastat maha vaikitud, sest üle poole neist EV kodanikest on vene rahvusest. Mitte ainult maha vaikitud, vaid ka piiratud inimõigustega, sest kui keegi neist on sunnitud nüüdse EV territooriumile tulema (vanaduses laste manu), siis nende tööstaaž arvesse ei lähe. Justkui ei oleks Tartu rahulepingu järgset piiri kunagi olemaski olnud! Kõigest tehtust (teadjamad väidavad koguni, et ka mõtetest) jääb jälg. Jälg ongi jäänud EV ministrite ja riigikogulaste suhtumatusest mitte üksnes teistesse rahvustesse, vaid ka omadesse. Kümme aastat järjest oleksid välis- minister, rahvastikuminister, kultuuriminister, haridusminister jt pidanud tihedalt kohtuma oma suure naabri kolleegidega. Kindlasti oleksid Eestis elavate inimeste vahel arenenud teistsugused suhted kui need, mis nüüd aprilli lõpus Tallinnas inetute ja ohtlike tagajärgedena esile kerkisid. Kusjuures sõduri kuju oli tuuleveski ning praegune valitsus don Quijote. Kujude ründamine küll ei lahenda probleeme. Kui Petserimaa eestlased ja Petserimaa venelased oleksid üksteisesse suhtunud nii nagu tänased eestlased teisekeelsetesse, siis oleksid Petserimaa eestlaste külad maha põletatud ja eestlased Petserimaalt ammu kusagile Võru–Tartu joonele tõrjutud. Aga möödunud sajandi kolmekümnendate keskel elas Petserimaal rahumeelselt 60 000 elanikku, neist ligi pooled eestlased! Kusjuures see oli Eesti rahvarohkeim maakond! EV välisminister ütles hiljuti, meile ebameeldivate Tallinna ja Moskva sündmuste ajal, et Venemaa käitub nii, nagu polekski B. Jeltsin 1991. aastal Nõukogude Liitu laiali saatnud. Seniajani käituvad EV valitsused nii, nagu ei olekski pärast NSVL-i lagunemist omaaegne “kallis” ENSV koos ENSV piiriga kehtetuks muutunud! Eesti poliitikud on reeturlikult suhtunud mitte ainult Eesti teisekeelsetesse inimestesse, vaid ka omadesse. On käitunud omade suhtes vägagi “našistlikult”! Ma ei pea neid Eesti Vabariigi territooriumist loobujaid lollideks, nad on targad inimesed ja teavad, mis mille üles kaalub. Nendesugustel kaalus kõik muu üles raha ning iseenda positsioon... Ei tohi silmi kinni pigistada ja meelest lasta, et Eesti jaoks pole Teine maailmasõda lõppenud. Kõik, mis teed, teed endale, ütleb vanasõna. Kõik meie teod ja suhtumised tulevad meile tagasi. See, kes reedab, seda reedetakse kindlapääle. Kuid riigiametnike vigade tõttu kannatavad süütud. Palvetades koos eesti (ja EV ja ENSV piires elava) rahvaga meie ühtsuse eest, palvetan mina ja tuhanded petserimaalased mitte ainult pühapäeviti, vaid iga päev Petserimaa eest. Palvetame, et ka Petserimaa ja seal elavad inimesed omaks tunnistataks. Me palvetame selle eest, et meie omakseid ei hüljataks ega reedetaks. ILMAR VANANURM,
|
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||