|
||||
Nr 21 (818) Neljapäev, 17. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Sel päikeselisel päeval sõitis valla sotsiaaltöötaja Talvi Aruaas eakate hoolealuste juurde. Aitäh talle, et ta allakirjutanu kaasa võttis. Suur tänu ka seenioridele, kes Talviga koos tulnu lahkelt vastu võtsid. Haiglast kodus 80-aastane Antonina püüab meeles pidada arsti soovitust vähemalt kolm kuud rahulikult voodis püsida. “Ma olen väikese lapsega Siberis olnud ning selle üle elanud. Ka nüüd ütlen ma endale, et ma PEAN terveks saama!” Antonina eesmärk on saada kindlalt liikuma, saada õue, et vaadata, kuidas kasvavad kirsi- ja õunapuud, pirni- ja lodjapuud. Kõik, mis siin aias päikesele vastu sirutub, on pere oma kätega istutatud. Ja kõik see vajaks Antonina meelest hoolt. Teeb meele mõruks, et praegu õue ei saa. Antoninal pole viimase kümne aasta jooksul arsti juurde asja olnud ja ka kõige süütumaid tablette pole ta kunagi põhimõtteliselt võtnud. Kui aga valud hakkasid, ei aidanud mingid põhimõtted. Mustamäe Kiirabihaiglas uuriti naine põhjalikult läbi, järgnes lõikus. Jutu sees aga selgub, et Antonina on ikkagi üleval käinud, koguni metsa kevadet vaatama läinud. Siis aga nii ära väsinud, et vaid läbi häda koju tagasi sai. Talvi pakub Antoninale tugiraami, ta tooks selle ise autoga kohale. Antonina ei taha niisugusest asjast kuuldagi. Aga igasuguse abistamise vastu tõrksaid inimesi on Talvi varemgi näinud, ta teab, et hiljem, kui naine tugiraami toel kõndima hakkab, on ta selle eest tänulik. Nii et tugiraami toob ta Antoninale nagunii. Operatsioonihaav on ilusasti kinni kasvanud, nii et peagi on liikumine Antoninale just kasulik. Hea, et Antoninal on abikaasa, kes teda aitab, ning samas majas elab ka poeg. Antonina ei saa magada. Pea on kogu aeg mõtteid täis. Millest ta mõtleb? “Mõtlen sellest, kuidas mul on elus läinud. Varem kirjutasin iga päev juhtunu üles, nüüd enam mitte. Olen oma elu ja Kiili vallaga rahul. Mõtlen sellest, et ühel päeval võetakse meid tagasi, ka mind, sest me kõik oleme Jumala loodud. Mõtlen poliitikast. Kui Eesti oleks minu juhtida, aga Eestimaa on ju nii väike, teeksin siin kõik korda. Miks need inimesed, kes praegu on poliitikas, ei mõtle kõigi Eestimaa inimeste peale, miks nad teevad vigu? Selle pärast olen neid televiisorist vaadates vahel päris vihane.” Nüüd, mil Antonina on voodis, teevad süüa mehed. “Nad küsivad, kui palju soola tuleb toidu hulka panna. Mina ei vasta midagi, pärast süües ei pahanda ka. Ma olen eluaja mehi hoidnud, sest nemad ju ei saa üksi hakkama…” Headuse jõud “Päästeingel tuli,” ütleb Arvo Talvit nähes. “Maailm on nagu ämblikuvõrk,” arutleb ta. “Kui keegi kusagil liigutab, kui ta midagi head teeb, on see kõigile tunda.” Nii Arvo kui ka tema abikaasa Lenja vajavad puudeastme vormistamist. Nad saavad oma eluga hakkama vaid pidevalt ravimeid võttes. Talvi selgitab, et mõned vanemaealised pole oma puude ametlikuks vormistamiseks vajalikest asjaajamistest kuulnudki. Pole ka ime, sest väga suur osa elust on elatud terve ja töövõimelisena. Kui siis vanemas eas mõni haigus kallale tuleb, usub tööinimene, et elu ongi nii seatud ja hätta jäädes vaata ise, kuidas hakkama saad. Arvo on töötanud mereväes ja piirivalves. Tema huviala on aga olnud puutöö. Sellepärast on tal eriti kahju, et haigus ei lase praegu enam käsi juhtida. “Aga tabletid aitavad,” kordab ta. Jah, kallis rohi aitab tõesti, aga ainult natukeseks. Arvo on mees, kes on püüdnud kõik abikaasa unistused täita. Selle nimel on ehitatud maja, sisustatud köök, kujundatud aed. Sealjuures on ikka mõeldud, et pensionile minnes alles hakatakse elama. Arvo ei virise haiguse pärast. Selle asemel meenutab ta maja ehitamise alustamist. Tema oli abimeheks võtnud raamatu. Kuid ükski tark raamat ega tark mees ei ütlevat otse seda, mida isehakanud ehitajal on vaja teada. Oma pea pidavat jagama. Nii arvestanud ta endatehtud pikka vaaderpassi kasutades välja drenaažikraavi kalde: seitse millimeetrit meetri kohta. Drenaažikaevu vooderdanud ta munakividega — sellist moodust oli ta näinud abikaasa kodus Leedumaal. Maja vundament aga olevat niisama tähtis nagu inimesele tema skelett. Ja tugeva ta selle vundamendi ka tegi. Arvo abikaasa Lenja oli noorpõlves tahtnud agronoomiks saada. Nüüd oleks aega huviaednik olla, kui vaid tervis lubaks. Kord oli Lenja istutanud õunapuu, kuid see külmunud ära. Lenja tõmmanud puu maast üles, sest nagu Arvo ütleb, polnud puuke enam õilis. Aga Arvole jäänud õunapuuke südamele ja ta otsustanud nii: kui sa kedagi armastad, siis kingib jumal talle elu. Nii ta siis istutanud puukese alguses sõnnikuhunnikusse, hiljem paigale. “Hilja sai ümber istutatud, tal oli valus kasvada. Aga headuse jõud andis puule elurõõmu: talle kasvas vägev juurestik alla ning juba on ta andnud häid õunu,” räägib Arvo. Tema hüüab seda puud senini Hüljatuks. Peenarde ääres on kivid. Need pole aga niisama kivid. Kadakakivi meenutab kadakapõõsast, pikk Moreen samanimelist kala. Laka, huulte, silmade ning ninaga kivi, mille väljanägemine oleneb valguse ja varjude mängust, on Kuldvillak. Seal lamab Piison, teisal istub Mõtlev Inimene. Kui Talvi on pererahvaga kokku leppinud, millal ta neid linna- ja poereisile viib, ja me asutame lahkuma, tuleb välja, et tavaliselt on niisugustel külaskäikudel olnud jutuvestjaks Lenja, Arvo saavat sõna harvem. Järelikult oli Arvol täna hea päev. Seltsi on kanastki Vilma õu on puhtaks riisutud. Ukse ees jalutab kirju kana ja esikus pikutab priske koerake. Need mõlemad ongi praegu Vilma igapäevased seltsilised. Suvel munevat kana peaaegu iga päev. Talvi küsimuse peale, kuidas tervis on, vastab Vilma, et põlv teeb haiget, kuid põlvest olevat hoopis tähtsam see, et Talvi terve püsiks. Kes muu siis vanainimesi vaatamas ja aitamas käiks! Tädi Vilma, nagu Talvi ütleb, on üks neist, kes vaatamata oma 87 eluaastale ja nüüd kallale kippuvatele tervisehädadele on alati rõõmsameelne ning pigem valmis teisi kuulama kui ise kurtma. Juba mõni aeg tagasi tekkis Vilma säärde haavand, just sinna, kust koer oli teda kunagi hammustanud. Haavand teeb tuska, sest ei taha paraneda. Talvi harutab sideme lahti, näeb, et haavand on ilus kuiv, paneb sellele rohtu ning seob uuesti. Vilma on leplik, arvab, et see on ikka vanainimeste haigus olnud, ja ei taha kuidagi Talvit kuulata, kes arvab, et peaks tädi Vilma veresoonte arsti juurde viima. Vilma kõneleb hoopis sellest, et tahaks aeda koristada, aga täna on olnud väga tuuline. Tuul on nii külm, et Jaangi, kes vahel tuleb üle põllu Vilma poole juttu ajama, oli helistanud, et täna ta ikka ei tule. Vilmale toob toidukraami koju sugulane, õetütre poeg. Nii et selle poolest pole viga midagi. Köögilaual mängib raadio ja ajalehtki on tellitud. Peaks vaid tervis vastu, sest selgroog on kõveraks jäänud ja ristluud valutavad. Talvi mõõdab igaks juhuks ka tädi Vilma vererõhku ja jääb näiduga rahule. Heatahtliku Vilma avaras köögis on väga mõnus istuda. Talvi peab selliseid toimekaid eakaid taluinimesi Kiili valla alustaladeks. Rikas mees Kaheksa lapse ema ning seitsmekordne vanaema Talvi on neid inimesi, kes juba oma sünnipäraste omaduste poolest on lausa loodud sotsiaaltöötajaks. Aga Talvi on varem kiriku juures töötades õppinud hingehoidu, õppinud on ta ka sotsiaaltööd, meditsiini. Ta on ütlemata hea suhtleja, kel igal sobival juhul käepärast võtta mõni naljatus. Ta usub, et vahel on õigem isegi keerulisi probleeme lahendada naljaga pooleks, eriti siis, kui inimesed on oma suhted nii sassi ajanud, ennast põhjuseta nii üles kruttinud, et teisiti ei saagi. Hiljem naeravad nad ka ise enda üle. Teinekord mõistab Talvi vanainimese jutust, et sel on mingi kriis lõpuni läbi elamata. Siis aitab eakat just see, et ta saab sotsiaaltöötajaga pikalt-laialt asja arutada. Talvi ei kiirusta teise inimesega vesteldes, ei sega jutu-le vahele, ta kuulab ja annab inimesele aega ise endas selgusele jõuda. Hommikuti sõidab Talvi aeg-ajalt Jüri kirikust läbi ja otsib seal iseendaga olles abi eriti raskete murede lahendamiseks. Omapärased on Talvi suhted Jaaniga, keda ta nimetab valla jõukaimaks meheks. Jaanil olevat lausa kolm maja! Tegelikult on Jaan oma õigest kodust pettuse läbi ilma jäänud, kuid kohendanud sealsamas kõrval eluasemeks kolme eraldi toakesega ja kolme eraldi sissekäiguga majakese. Jaanil on vahel torisemistuju, kuid ta oskab väga hästi oma elu korraldada. Nüüd tuleb Jaan välja ühest uksest, kuid palub meid tuule käest varju tulla teisest sissekäigust avanevasse tuppa. See tuba on külm, sest Jaan kütab vaid üht tuba, kus ta sageli ka päeval “selja peal” lesib. Tavaliselt toob Kiili keskuse poest talle toidukraami koju naabrimees. Jaan kurdab, et ta sööb liiga palju. Ja ikka seda toitu, mis talle eluaeg on maitsenud ning pole teda senini tüüdanud, nimelt hapukapsaputru ja leiba. Naabri-Mall on toonud kartuleid ka. Mida ta siin päevade kaupa teeb? Vahib lakke, ütleb Jaan, sest on igav ja tihtilugu pea ka valutab. Kellegagi pole juttu ajada, kõik sõbrad on maamullas. Vilma on veel jäänud. Jaan on olnud metsatööl, ehitustel. Ta meenutab, et mõnikord sai siis koguni kolm korda nädalas linna sõidetud. Niisama, meelt lahutama. Praegu ei taha ta kusagile minna, istub vahel niisama õues. Meenutab ilusaid aegu, mil igal pühapäeval oli Jüri kiriku juures kohvilaud kaetud. Nüüd tuldaks ju talle järele ja viidaks autoga kirikusse, aga Jaan ei taha mingi hinna eest autosse minna. Ligiduses on Nabala palvemaja. Ei, Jaan ei taha ka seal käia. Ta ütleb, et talle meeldibki elada “salajas”. Kõik on ju nüüd teistmoodi, kui oli tema noorusajal. See on küll tõsi, et kui Talvi haiglas oli, siis ta helistas Talvile ning küsis, miks Talvit pole tükk aega näha olnud. Nüüd on Talvi terve ja Jaan küsib jutujätkuks, kas Talvil ikka jätkub vanainimesi, keda valla autoga arsti juurde ning poodi vedada… Jaan ütleb jutujätkuks Talvile veel oma tahtmise, et teda ka “salajas” maetaks. “See unistus sul küll ei täitu,” naerab Talvi talle vastu. “Vallamajast saab ju kõike teada! Sina aga peaksid hoopis rohkem ringi liikuma!” 83-aastane Jaan on tõesti rikas mees: siinsamas kohiseb kevadtuul metsapuudes ja puudealune on täis sinililli. ASSE SOOMETS |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||