|
||||
Nr 21 (818) Neljapäev, 17. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
MARET MARIPUU,
sotsiaalminister:
Olete üheksas Eesti Vabariigi sotsiaalminister ning ühtlasi esimene, kelle varasemad kokkupuuted selle valdkonnaga olid napid. Kas ja kuidas olete suutnud end keerulise sotsiaalprobleemistikuga kurssi viima hakata? Ma ei ole nõus, et mul ei ole olnud kokkupuuteid sotsiaal- ja ter- visevaldkonnaga. Olin aastaid Tallinna linnavolikogu ja Mustamäe halduskogu esimees. See töö nõudis sotsiaalvaldkonnaga kursis olemist. Tean ka vanemate inimeste probleeme, sest mul on eakad vanemad. Olen olnud Mustamäe apteegi ja Tallinna Lastehaigla nõukogu esimees ning osalenud PERHi nõukogu töös. Vähem olen kursis tööpoliitikaga, kuid et olen erialalt jurist, siis on selle valdkonna õiguslik külg mulle siiski tuttav. Loomulikult olen nüüd — ministrina — viinud end teemadega detailsemalt kurssi. Olete öelnud, et teie eesmärk on parem, tervem ja hoolivam Eesti ja seda ka piiratud ressurssidega. Mida selle all mõtlesite? Minu soov on, et meil oleks palju lapsi, kes elavad õnnelikult turvalistes peredes, et kõigil inimestel oleks kvaliteetne ja kättesaadav arstiabi ja et meil kõigil oleks meie riigis hea elada. Tuleb mõelda sellele, kuidas saaks riik olla peredele rohkem toeks. Me tahame, et sünniks rohkem lapsi, selleks pikendame vanemahüvitise maksmise aega ja väärtustame rohkem isade rolli. Me tahame, et meie inimesed oleksid terved ja pikeneks tervena elatud eluiga, selleks peame tagama kvaliteetse arstiabi. Me tahame hoolida oma eakatest inimestest, et nende elu oleks tegus ja väärikas. Selleks tõstame pensioni ja loome uue pensionisüsteemi. Me peame aru saama, et pension ei ole mitte toetus, vaid inimese poolt välja teenitud tasu. Ka puuetega inimestele tuleb luua võimalikult soodsad tingi-mused osalemiseks nii meie ühiskonna elus kui kaasata neid võimalusel ka tööellu. Kaasajastada tuleb toetuste maksmise kord ja tõsta sotsiaaltoetusi. Sotsiaalpoliitika hõlmab kõike inimesega seotut hällist hauani, millist teemat kõige raskemaks peate? Ei oska siin ühtegi eraldi välja tuua, mis on kõige tähtsam või milline kõige raskem. Kõik ülesanded, nagu te ka ise mainisite, on seotud inimeste elu ja heaoluga, sestap arvan, et nad kõik on väga olulised ja nõuavad ühtviisi tähelepanu. Mida peate sotsiaalküsimustest kõige teravamaks? Kuidas see lahendatakse? Mulle kui sotsiaalministrile on kõik sotsiaalküsimused tähtsad. Esiplaanil on iive ja perepoliitika, puuetega inimesed. Ettevalmistamisel on PISTSi (Puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seadus) eelnõu, millega tahetakse puude toetuse suurus seada sõltuvusse puudega kaasnevatest lisakuludest. Praegu sõltuvad toetuste suurused ainult kõrvalabi vajaduse sagedusest, kuid peale kõrvalabi võib olla teisi põhjuseid, miks puudega inimene peab tegema lisakulutusi (abivahendi omaosalus ja hooldus, eritransport, ravimid jne). Samuti võib eeldada, et aktiivsel inimesel (töötav või õppiv) on kulutused suuremad kui passiivsel, eelnõus on kavandatud töötamise toetamist. Praegune teravaim probleem ongi puudega inimeste vähene hõivatus tööga (17 % tööealistest), mis on nii vaesusriskiks kui ka takistuseks ühiskonda integreerumisel. Üks kaua tegemata töid on puuetega inimeste sulandamine ühiskonda. Juba enam kui 6 aastat ei ole tõusnud invaliidide toetused. Millal ja kuidas lahendatakse Euroopa Liidu liikmesriigile kohaselt puuetega inimeste ja kutsehaigete probleemid? Enamik puudega isikuid saab ka kas töövõimetus- või vanaduspensioni. 5 aastaga, s.o 1.01.2002 –1.04.2007 on vanaduspension ja töövõimetuspension 100 % töövõime kaotuse puhul kasvanud 2,2 korda, 40 % töövõime kaotuse puhul 1,8 korda. Kutsehaigete osas on kavas luua tööõnnetus- ja kutsehaiguskindlustuse süsteem. Tööõnnetus-kutsehaiguskindlustuse kontseptsiooni esitamise tähtaeg on koalitsioonileppes 2007. aasta IV kvartal, juhtiv ministeerium Rahandusministeerium, sest tema vastutab erakindlustusskeemi eest. Tööandja maksukoormus vajab selgitamist. Mis on olnud ministrina teie esimene samm või ülesanne? Esimene seaduseelnõu oli vanemahüvitise pikendamine. Samuti osales ministeerium seaduseelnõu ettevalmistamises, mis tagab juulist pensionide tõusu. Pensionitõusu tähtaeg on kohe käes ja et menetlemist kiirendada, andsid koalitsioonierakonnad selle töösse Riigikogus. Valitsusliit on kokku leppinud, et jätkatakse kiiret majanduskasvu soodustavat poliitikat ning pensionid kahekordistab nelja aastaga. Olen taaskäivitanud vahepeal unustusehõlma vajunud sotsiaalkindlustuse reformi komisjoni. Selle komisjoni esimene ja kiireimat lahendust vajav küsimus on pensionireform. Komisjon peab läbi arvutama ja parima lahenduse leidma pensionide indekseerimise küsimuses nii, et pensionitõus kulgeks senisest enam sotsiaalmaksu laekumisega võrreldavas tempos. Samuti peab komisjon läbi töötama võimalikud lahendusvariandid, et hakkaks kehtima senisest parem süsteem inimese panusest lähtuva aastakoefitsiendi arvestamisel riiklikus pensionikindlustuses. Valitsusliit on kokku leppinud, et toetab töötajate võrdset kohtlemist ning ei toeta täiendavate eripensionide sisseseadmist. Kas ja kuidas kasutab minister kolmanda sektori (eakate ühendused, suurperede liit jne) teadmisi ja abi? Pean väga oluliseks koostööd kolmanda sektoriga. Püüan lähitulevikus kohtuda nii paljude ühenduste esindajatega kui võimalik. Nendelt saadud teadmised on üliolulised otsuste langetamisel ja seaduste väljatöötamisel. Püüame alati kaasata huvigruppe neid puudutavate arengukavade ja -poliitikate väljatöötamisse. Ministrina olen jõudnud kohtuda Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu juhi Valdek Mikkaliga. Mul on ka head koostöökogemused kolmanda sektoriga Tallinna linnast ja ka Riigikogu ajast. Eesti Punase Ristiga jagasime Tallinnas vähekindlustatud perede lastele koolikotte, koostööd olen teinud ka näiteks Eesti Kolmikute Liiduga. Mul on olnud väga toredaid kohtumisi Kolmanda Nooruse Rahvaülikooli, Vanurite Eneseabi- ja Nõustamisühingu ja pedagoogide ühingu Härmalõng liikmetega. Ja need ei ole olnud ainult toredad ja südamlikud kohtumised, vaid sealt olen ma saanud väga palju olulist teavet nende inimeste elu puudutavates küsimustes, saanud aimu nende muredest ja ka sellest, kuidas nemad näevad meie ühiskonnas toimuvat. Nendest kohtumistest on tulnud ka huvitavaid ja kasulikke ettepanekuid. Hooldekodu tasu on tunduvalt kõrgem kui keskmine pension, riik maksab vaheraha vaid nende eest, kel lapsi pole. Niisiis karistatakse perekondi, kel on olnud lapsed. Miks? Nii eakate hoolekande korraldamine kui ka rahastamine on kohaliku omavalitsuse ülesanne. Kohalik omavalitsus võtab tasu lähtuvalt inimese ja tema perekonna majanduslikust olukorrast. On selge, et kui täisealised lapsed on võimelised oma vanemaid toetama, siis tuleb seda ka teha, nii ütleb ka seadus. Kui perel ei ole võimalik neid kulusid katta, tuleb pöörduda kohaliku omavalitsuse poole, nemad võivad ka lastega perekondadele anda vältimatut sotsiaalabi või toetuseid. Kas praegu kehtiv toimetulekupiir tagab ministri arvates toimetuleku? Selge on see, et toimetulekutoetus katab ainult esmavajadused ja ei ole mõeldud pidevaks elamiseks, vaid ainult ajutiseks lahenduseks, kui näiteks perekonnaliige on kaotanud töö. Selge, et see ei ole piisav pidevalt kvaliteetse elu elamiseks. Selleks, et inimesi paremini tööle aidata, on meil ka erinevad tööturumeetmed — näiteks puuetega inimestele või pikaaegsetele töötutele. Esmavajadused katab toimetulekupiir ära, leibkondade tegeliku tarbimise järgi tehtud uuring näitas, et madala elustandardiga leibkondade tegelik toidutarbimine oli 2004. aastal ligi 487 krooni ja mittetoidukulutused ligi 342 krooni, kokku 809 krooni. Kui arvestada tarbijahinnaindeksi muutust 2005-ndal ja 2006-ndal aastal(vastavalt 4,1 % ja 4,4 %), saame tegelikeks tarbimiskuludeks ca 900 krooni (900 krooni on toimetuleku piir ühele inimesele). Miks abort (loote tapmine) on tasuta, kunstlik viljastamine mitte? Abort naise enda soovil ei ole tasuta, vaid 30 % omaosalusega. Muudel juhtudel, kui on ohustatud ema tervis või elu, maksab Haigekassa kogu teenuse eest. Kunstlikku viljastamist finantseeritakse osaliselt kõigile kuni 40-aastastele ravikindlustusega naistele. Kellel on ravikindlustus, hüvitatakse osaliselt nii protseduuriga seonduvad kulud kui ka ravimite kulud, kuni 10 000 krooni ühe kehavälise viljastamise kohta. Koalitsioonileppe punkt 12 näeb ette 100 miljoni krooni eraldamist igal aastal lastetusravi kulude kompenseerimiseks, VV tegevusprogrammis on see samuti kajastatud. Viljatusravi rahastamine sai suures osas alguse Reformierakonnast. Algatajad olid Rahvastikuministri Büroo ja tollane minister Paul-Eerik Rummo. Miks hambaravi ei mahu solidaarse ravikindlustuse alla? Kuni 19-aastastele maksab hambaravi eest Haigekassa. Täiskasvanutele hüvitab haigekassa hambaravi osaliselt — suuhügieen on suuresti inimese enda vastutada ja tingimused on enda kätes. Haigekassa hüvitab täiskasvanutele: aastas 300 krooni ükskõik millise hambaraviteenuse eest; rasedale aastas 450 krooni; alla 1-aastase lapse emale 450 krooni aastas; kui tervishoiuteenuse tagajärjel on tekkinud suurenenud vajadus saada hambaraviteenust, kalendriaasta jooksul hambaraviteenuste eest tasutud summast 450 krooni(näiteks õnnetuse tagajärjel on hambad puudu, inimene vajab proteese; kiiritusravi kõrvalnähud); üle 63-aastastele inimestele hambaproteeside hüvitist 4000 krooni kolme aasta jooksul. Ministeerium on tegelnud hambaproteeside hüvitise laiendamisega ka töövõimetuspensionäridele. On toimunud ümarlaud, kus osalesid esindajad Haigekassast, Sotsiaalministeeriumist, Patsientide Esindusühingutest ja Hambaarstide Liidust. Ümarlaual otsustati põhimõtteliselt toetada proteesi- hüvitise laiendamist ka töövõimetuspensionäridele. Lõplikult on selline soodustuse andmine aga Haigekassa otsustada. See tähendab, et algamas on läbirääkimised Haigekassaga, kuidas eelarvesse lisanduvat proteesihüvitist katta, ja pärast seda saab hakata tegelema õigusaktide muutmistega. Proteesihüvitist makstakse 63. eluaastast alates. Mees saab seda kohe pensionile jäädes, naine alles mitme aasta pärast. Siin on piirangu aluseks inimese vanus — teatud east langeb töövõime ja tervis nõrgeneb, sh ka hambad. Loomulikult arvestasime ka sellega, et siis lähevad inimesed pensionile, aga see ei olnud esimene kriteerium. Taustaks — kui rääkida vanaduspensionist, siis järk-järgult tõuseb ka naiste pensioniiga. See on erineval aastal sündinud naistel erinev, näiteks 1953 ja hiljem sündinud naised lähevadki pensionile 63-aastaselt. Arvamus toitjakaotuspensioni süsteemi õiglusest? Õigus toitjakaotuspensionile toitja surma korral on tema ülalpidamisel olnud perekonnaliikmetel. Riik võtab toitja ülalpidamiskohustuse toitja surma korral üle. Kui sureb üks toitjatest, nt isa, siis riik võtab üle selle toitja ülalpidamiskohustuse, emal ülalpidamiskohustus säilib. Orvule makstakse toitjakaotuspensioni mõlema vanema eest ehk siis korraga kahte pensioni. Kõik riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel makstavad pensionid on solidaarsuspõhimõttele tuginevad rahalised hüvitised. Kui näiteks 35-aastasel toitjal oli kogunenud pensionistaaži ainult 5 aastat, arvutatakse toitja- kaotuspension ikkagi 30-aastase staaži pealt. Suurema kui 30-aastase staaži korral võetakse arvesse tegelik staaž. Võrreldes teiste riikliku pensionikindlustuse seaduse alusel makstavate pensionidega (vanaduspension, töövõimetuspension, rahvapension) võib toitjakaotuspensioni pidada õiglaseks. Sama suure staaži korral on 100 %-lise töövõime kaotusega töövõimetuspension sama suur kui 3 ja enama pereliikme toitjakaotuspension (praegu 2756 kr). Ühe pereliikme toitjakaotuspension on 1378 kr. Küsimused Videviku toimetuselt |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||