|
||||
Nr 21 (818) Neljapäev, 17. mai 2007 |
||||
Arhiiv |
Üleeile oli Tallinna päev. “Koputage, ja teile tehakse lahti,” on öeldud. Nõnda on koputanud Toompea sel päeval Lühikese jala väravale, all-linn avanud ülikutele uksed ning juttu on jätkunud kauemaks. Kui on, millest rääkida... Tänavu nähtavasti ei olnud — võõraina sammume üksteisest mööda, kahe nädala tagused sündmuse lihtsalt tõid välja seni hoolikalt peidetud poole meie elust — võõrdumise, mittemõistmise nimelt. 8. mai Pealinnast loeme, et märuliöödel tekitatud kahjudest andis kesklinna valitsusele teada enam kui 300 era- ja juriidilist isikut, deklareeriti ligi 30 miljoni krooni eest kahjusid, Lasnamäel Jüri- öö pargis peksti puruks 15 maaprožektorit ja soditi värviga Teises maailmasõjas langenute monument. Puruks löödud aknaid, röövitud peent pesu, prille ja ülikondi saab kroonidesse ümber hinnata, saab kahjukannatajaile heastada. Ent on midagi enamat ja palju olulisemat, mida kullaga kinni ei maksa. See on meie kõigi hingerahu. Riigikogu liige reformierakondlane Tatjana Muravjova kirjutab: “Viimase aja suuremad vihapursked on suunatud venekeelsetele koo- lidele... Olen täiesti veendunud, et vene koolide õpetajad on Eesti riigile lojaalsed, pealegi on nad oma ala professionaalid” (Tallinna Teataja, mai). “Fašistid, fašistid!” kiljusid koos õpetajatega Toompeal poisid ja tüdrukud, kes oleksid sel kellaajal juba kodus tuduma pidanud. Hiljem küsiti ühelt, millal too Suur Isamaasõda oligi. Ei tea... Kes kellega sõdis? — Ei tea... Mida me siis ideedest ja ideaalidest räägime! “Töökeskkonnas muutusid eestlaste ja venelaste suhted pinge- lisemaks,” nentis T. Muravjova ning kinnitas samas, et on täiesti veendunud, et “venekeelses kogukonnas on selliseid inimesi, kes suhtuvad lojaalselt riigikorda ja peavad oma kodumaaks Eestit”. Märatsejate ja poeröövlite pilte oleme näinud tülgastuseni. Ent kõige enam on silme ees üks paar — elegantselt ja kallilt riietatud naine ja mees (daam ja härra?) tohutute roosisülemitega. Naeratades oma autosse istumas. Nad sõitsid koju, kindlasti tipptasemel sisustatud uhkesse koju. Need varastatud roosid pandi kallitesse vaasidesse seda kodu kaunistama... Minu arvates astus lugupeetav proua Muravjova seekord lihtsalt ämbrisse. Meie, eestlased, oleme seni lapsemeelselt uskunud, et muu- keelsed, kes meie maale on oma kodu rajanud, austavad ja armastavad seda maad samuti nagu meiegi. Teed on neile ju alati lahti olnud. Kui ei meeldi, võinuks lahkuda, oma lapsed mujal inimeseks kasvatada. Aga ju siis ei võinud — kala otsib, kus sügavam, inimene, kus parem. Selle teadmisega peame edasi elama. Pronkssõdur on nüüd Tõnismäelt ära, seal, kus olnuks tema õige koht kõik need aastakümned. Lillesülemid närbuvad ajapikku. Kas Arnold Alase loodud püloon (värav surnute riiki) veel kunagi taastatakse, peaks olenema kõige enam kunstnike seisukohast. Pronkssõdur on Kaitseväe kalmistul ning aeg näitab, kas ta juurde iialgi ei rohtu rahva tee või oli too iseenesest kaunis skulptuur vaid võimalus näidata, et peremeesrahvas end alati võõralgi maal tahab peremehena tunda. Justiitsminister Rein Lang on nentinud: “Demokraatia on kõige viletsam ühiskonnakorralduse vorm, kuid sellest paremat pole seni keegi suutnud välja mõelda. Seega peame kahjuks leppima sellega, et demokraatlikus riigis, kus igaühel on õigus oma meelsust väljendada, ka tänaval demonstreerides, on üsna paratamatu, et rahulikud demonstratsioonid võivad üle minna märuliks. Sest alati leidub pätte ja kaabakaid, kes segases olukorras üritavad ennast kehtestada.” Tõsi küll, ent kuidas sikud lammastest eraldada? Tuntumaid eesti kirjanduse tõlkijaid, estofiil ja Valgetähe ordeni kandja Vitali Belobrovtsev väitis telesaates “Meie”, et läks Tõnismäele vabastajate monumendi ärastamise vastu protestima. Üllatus, üllatus! Kindlasti ei olnud tema ainuke. Me vaatame nüüd muukeelseid umbusklikumalt kui varem, sest kusagilt kulgeb veelahe. Aga kust nimelt? Tuleb edasi elada. Ent hommikul küsime endalt ikkagi teatava pelgusega, milline on see maailm, kuhu täna ärkame. IMBI JELETSKY |
|
||
|
Väljaandja MTÜ Ajaleht Videvik, peatoimetaja Ants Tamme |
||||